Lapse karistamine on aktuaalne teema iga lapsevanema jaoks. Aina enam tuuakse argumenteeritud võrdlusi teaduspõhise ja kogemusliku “see keretäis jäi mulle eluks ajaks meelde” lastekasvatuse stiilide vahel. Üldiselt jagunes publik ka tänasel selleteemalisel arutelul kahte leeri, kuid tõdeti, et igat last ja igat lapsevanemat on võimalik aidata paremaks saada.

Selge on see, et kõige jubedamaks on lapse jaoks füüsiline karistamine. Palju on täiskasvanuid, kes on lapsena saanud vitsa või rihma ning mäletavad seda tänaseni kui käitumistmuutvat kogemust, mis õigustab teatud juhtudel ka nende endi laste füüsilist karistamist. Teisalt kõlas publiku ja paneeli hulgast veendumus, et füüsiline karistamine on alati lapse jaoks alandav ja traumeeriv kogemus isegi, kui tulemus on näiliselt positiivne.

Arutelu liikus küsimuse suunas, kas heaks lapsevanemaks saab õppida ning mis on osade lapsevanemate halbade vanemlike oskuste põhjuseks? Jürgen Rakaselg tõi välja oma kogemuse erikoolide ja vanglatega ning pakkus, et põhjuseks võib olla põhjus-tagajärg suhte mittemõistmine ja seda nii laste kui täiskasvanute puhul. Inimesed teavad, et kui on halb käitumine A, siis sellele järgneb karistus B, kuid nad ei tea mis oleks korrektne käitumine ning selle tõttu nad ei mõista, miks nad karistada saavad.

Päeva jooksul juba mitmendat korda alanud vihmasadu ei suutnud arutelu summutada. Publikule väga palju sõna andnud moderaator, Toomas Roolaid, kutsus kõiki telgi alla ning vihmavarjuta inimestele jagati keepe. Ilmamuutus elati üle suuremate ebamugavusteta.

Kaileen Mägi väljendas väga selgelt oma usku inimese kõikvõimsusesse ja lapsevanema võimesse muuta oma kasvatuskäitumist ja suhtumist. Tema tõi ka kõige eredama näite sellest, kuidas salaja tädi ja onu autoostu raha külalastele jagades ja sellega vahele jäädes, tabas ta juba läheneva tädi pilgust ära enda süüteo ja selle koslepi, mille ta mõni hetk hiljem sai.

Paneelis osalenud Kadri Järv-Mändoja ja publikus olnud pereterapeut olid ühel meelel, et ei tohiks liiga kinni jääda vanema rolli. Iga lapsevanem on isiksus, kes vajab võimalusi areneda ka omaette ja koos oma partneri või abikaasaga ka väljaspool vanema rolli. Kadri rõhutas veel sedagi, et kunagi ei tohiks tunda piinlikkust abivajamise ees. Suhtumine, et abivajaja on saamatu ja läbikukkunud, ei paranda kellegi jaoks midagi ning võib olla üheks põhjuseks miks Eestis perekoolitused ei ole veel nõndalevinud kui võiks.

The post Vits või präänik? appeared first on Arvamusfestival 2014.