Vestlust alustas kirjandusliku küsimusega selle arutelu tüürimees Heldur Meerits, uurides Karl-Martin Sinijärvelt, kui palju eesti kirjanikud kirjutavad majandusest. Sinijärv kui sulesepp ei uskunud, et keegi võtaks tõsiselt lembelüürikut, kes pole kunagi armastanud: „Vaevalt ei saa ka kirjanik kirjutada palju sellest, millega ta kokku puutunud pole, näiteks rahast.“

Samas on oma igapäevases töös paneeli kolmas liige Tea Varrak pidanud pidevalt pehmeid teemasid nagu kunst, kirjandus, muusika panema jäikadesse raamidesse. Varrak on ses mõttes kõva taustaga naine – Mainori ja Audentese koolide asutaja, kunagine rahandusministeeriumi kantsler, EAS-i juhataja ja hetkel TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtlusekeskuse juht. „Ma püüdsin riigieelarvet kokku seades alati numbrite taha vaadata, proovida suhelda inimestega, kes valdkonda jagavad ning lasta neil endale sisu selgitada.“ Kulka ja Estonia nõukogudes on ta näinud, kuidas käib kultuurialadele raha jagamine ning kogemus ütleb, et mängus peab olema tugev empaatiavõime.

Meeritsa intrigeeriv püstitus, kas raamatulugejat saab nimetada kirjaniku kliendiks nagu igasugustel muudel aladel, kus mängus teenus ja raha, leidis vastandlikke arvamusi. Sinijärve meelest pole need suhted nii selged, sama inimene võib olla mitmes eri rollis: „Majanduses on alati turg, mille vajadustega saab arvestada ja kuigi kõiki pauke ette näha ei saa, on alati võimalik ennustada. Kultuuriga aga lugu kahtlasem, turgu teatud mõttes nagu ei eksisteerigi ja samas ulatub see (kultuur) tulevikku.“ Varrakut ei seganud teose lugeja kliendiks sildistamine sugugi, aga Meerits andus juba teemale filosoofilisemalt – kas suudaksime leida joont, kus majandusterminid lõpevad ja algab kultuurile omane mängumaa, mis on juba väljaspool majandusterminite territooriumit?

Mõte erutas esimest sõna poetama vestlusringi neljandat aju, investorit ja kino Sõprus eestvedajat Indrek Kaselat, kes tuletaski meelde artikli alguses toodud Milleri sõnavõtu kui ühe päris hirmutava väljaütlemise „Vana Euroopa mõistes“. „Kultuur peab konkureerima teiste valdkondadega. Et konkureerida, peab kasutama samu termineid. Kultuuriga iseenesest ju Eestis midagi korrast ära pole, aga just siin eriti tahetakse rääkida rahast ja efektiivsusest,“ mõtiskles kinopidaja.

Kultuuri ja majanduse vahekord võiks olla nagu iga tore suhe – asi toimib, kui tuntakse teineteist piisavalt palju. Sinijärve sõnul ei iseloomusta head suhet fraasid a’la „Tahan raha, aga sinust teada ei taha ma midagi“ või „Oled ilus… Aga su jutt ei huvita mind.“ Kõneldi vastandustest, aga asja silumiseks oli vaja ka ühisosa sisse tuua, mis viis debati juba kaugemale. Varrak kirjeldas suure töövõiduna praegust TTÜ kui inseneeria esindaja ja EKA koostööd, nentides aga, et selline kokkuintegreerimine ja üksteisemõistmine vajab kõvasti aega.

Publikust kostus Jaak Johansoni hääl, keda torkas majanduse ja kultuuri vastandamine õite teravalt, sest põhimõiste kohaselt on majandus üleüldsegi kultuuri osa. „Selline vastandamine on totter ülesvõte, et inimesi tülli ajada,“ leidis muusik ja poetas positiivsemaid näiteid minevikust – Hiina kultuuris pidi suisa reegel olema, et imperaator on hea luuletaja, ühtepõimitus missugune! Kes teab, äkki Juhan Liivi usk endasse, kui kuningasse ja prohvetisse, oli täitsa sisuga. Võimalik, et kui selline mees oleks sündinud teisel ajastul, oleks ta oma suure nägemusega saanudki kuningaks… Sinijärvel ei jäänud muud üle, kui noogutada ja nentida, et vastandatud on juba küll, parem saame aru, siis on „minu ja sinu inimestel“ rohkem rääkida. Seejuures näis ta sügavaim soov olevat hoopis suurema eesmärgiga: „Mõistmine on oluline, et Eesti tuleks välja seisakust, katsetaks naksakaid ja radikaalseid lahendusi, sest vaesepoolne ja piisavalt okei kultuurikandja pole piisav. Teeme midagi maailma parimaks, enama entusiasmiga!“

Mängu tuli loomulikult ka Kultuurkapitali otstarve ja sisu. Varrak väitis, et seal jagavad raha oma valdkonna asjatundjad, Sinijärv kiitis takka: „Kulka on üks väheseid tõsiselt toimivaid süsteeme oma pideva roteerumisega ja see ajab kahtlemata mõningaid organisatsioone närvi.“ Varraku arvates pole lihtsalt praegugi veel kehtestatud väga häid ja täpseid reegleid sealseteks rahajagamisteks. „Riigil on kohustus suunata meie poolt makstavatest maksudest osa kultuuri, see pole nende privileeg. Kas üldse riik julgeks Kulka-taolist nõukogu nö vabaks lasta? Samas usun mina isereguleerumisse väga ja on ebatõenäoline, et ooperid ja teatrid ilma riikliku toetuseta ära kaoksid.“ Johansongi poetas publikut esindades, et Kultuurkapitali mõte selle loomise ajal polnud olla riiklik organisatsioon ja selle võiks ka praegu riigist lahutada. „Nii nagu see oli Pätsu ajal, võiks Kulka olla ametiühing ning toetada kunstnikke, kes on mingil põhjusel läinud pahuksisse… Riigiga.“ Peenike naer publikust, mõttel on ju jumet!

Meerits leidis, et samas on Kultuurkapital andnud kultuurile levimisvõimaluse: „1913. aastal oli põnevaks jututeemaks kahe peaga vasikas ja kõrtsikaklus, nüüd jõuab tiba kõrgem kultuur rohkemateni.“ Kasela lõi selle arvamuse laiaks nagu prussaka, sest tema nägemust mööda on kahe peaga vasika ja ooperi vahekord täpselt samasugune nagu 100 aasta eest, riigi sekkumine pole midagi muutnud.

Lõpetuseks kirjutan kahjuks ühest tundmatu autoriga** mõttest. Publikus kuulav noormees leidis, et majandusinimesed peaksid õppima ja üle võtma, mida tähendab olla inspireeritud. „Kui nad kas või korra kuus oleksid selles seisundis, mida tunneb Karl-Martin luuletust kirjutades või näitleja laval, oleks seis palju parem.“ Eks see teineteise mõistmine nii käibki, aseta end vahelduseks võõra terrakotakujukese valuvormi.

* ingl k – Kunstid peavad olema majanduslikult põhjendatud.

** Kommenteerija sõnul oli “see noormees ettevõtja ja muidu mitmekülgselt aktiivne Ville Jehe.”

The post Majanduse ja kultuuri vastandamisel pole mõtet appeared first on Arvamusfestival 2014.

Pigem on mõlema valdkonna inimestel üksteiselt nii mõndagi õppida ja lõppeks on mõlemad tegevused teatud mõttes vabaduse vormid – ettevõtlusvabadus ja loominguvabadus pole teineteisest sugugi kaugel.

Kes tahab sel teemal sõna võtta, jõuab veel Loodelava arutelulavale oma arvamust avaldama minna.

The post Kultuuri ja majandust pole mõtet vastandada appeared first on Arvamusfestival 2014.

“Eesti mees on selline, kes ei taha rääkida. Kui ta paneb pisut jooki sisse, siis ta ta tahab rääkida. Ja kui ta paneb veel jooki sisse, siis tahab ta suisa laulda.”

See oli üks näidetest, mille tõi alkoholisõltuvusest doktoritöö kirjutanud Riina Raudne Kagulava arutelul “Kas alkoholisõltuvuse juured on kultuuris?”. Fookusgrupid olid Raudsele rääkinud, et peaasjalikult juuakse selle pärast, et on väga raske elada. ”

Seitsesada aastat oli orjust ja nii raske oli ja siis oli nõukogude aeg ja väga raske oli ning nüüd imeb kapitalist verd ja nii raske on. Vihma sajab ja nii halb on ja päike paistab ja siis on ka halb,” näitlikustas Raudne põhjuseid, miks Eesti inimesed suurtes kogustes alkoholi tarbivad.

Uute joodikute kasvatamine

Statistika räägib, et Eesti mehed elavad kaheksa aastat vähem kui nende sookaaslased Lääne ühiskondades ning et kümnendik surmadest on Eestis alkoholist põhjustatud. Raudne selgitas ka, et 10-15 % alkoholitarbijatest toovad alkoholitootjatele poole nende kasumist ning alkoholitootjad teavad seda. Raudse järgi on alkoholitootjad huvitatud sellest, et noored inimesed õpiksid võimalikult varakult alkoholi tarbima, et nende aju harjuks sellega võimalikult kiiresti, sest nii kasvab neist suurema tõenäosusega ustav klientuur.

Anzori Barkalaja märkis ära, et alkoholitootjate eesmärk ei ole ühiskonda välja suretada, küll aga kasumit kasvatada ning mõeldakse just hetkekasumi, mitte pika perspektiivi peale.

“Me kõik oleme narkomaanid, viimne kui üks,” sõnas Barkalaja ja selgitas, et inimesele on omane vajadus teadvusseisundeid muuta, ent alkoholi asemel on selleks ka muid variante, näiteks muusikaga tegelemisest või spordist võib saada väga n-ö kõva laksu. “Mehhanism on sama, aga tulemused hoopis teised,” ütles Barkalaja.

Barkalaja seisukohta toetas ka Egge Kulbok-Lattiku ülevaade viimaste sajandite alkoholikultuurist Eestis. 18. ja 19. sajandil tegutses Eestis hulgaliselt kõrtse, ent kui need ära keelati, siis ei olnud inimestel enam kohta, kus koos käia. Sotsiaalseid vajadusi hakkasid kõrtside asemel rahuldama rahvamajad, koorilaul ja seltsid. “Koorilaulu kaudu tundis inimene ülendust ja väge teistmoodi kui juues,” kinnitas Kulbok-Lattik. Kui aga venestamise ajal ka need ära keelati, hoogustus Eestis karskusliikumine, mis oli omakorda seotud mõtlemiskultuuri arengu ja rahvusliku liikumisega. “Purjus talupoegadega saab mässu teha, aga nendega ei saa riiklust rajada,” sõnas Kulbok-Lattik.

Alkoholitont ja tondi suur vari

Nii Barkalaja kui ka Raudne tõid erinevates sõnastustes välja, et alkoholist ei tasu teha suuremat tonti, kui ta tegelikult on. Raudne arvas, et alkoholidebatt on Eestis polariseerunud: kas keelame täielikult või lubame kõike. Selliste lähenemiste asemel soovitas Raudne mõelda alkoholist kui ressursist, mida tuleb vastutustundlikult tarbida ning leidis, et poliitilised meetmed võivad siiski paljuski aidata. Ta tõi näite siseruumides suitsetamise keelu kohta, mis mõned aastad tagasi jõustus ning märkis, et regulatsioonist on nüüdseks saanud aktsepteeritud norm.

Anzori Barkalaja üllatas aga suurt hulka publikust sellega, et kaitses alkoholitarbimist argumendiga, et sellega on siinne rahvas rohkem harjunud kui mõne muu mürgiga. “Oopimist ja kanepist läheme täitsa segi, aga mõned muud rahvad ei kannata jälle kanget alkoholi üldse.” Barkalaja tuletas meelde kuiva seaduse tagajärgi USA-s. “Alkohol ei ole üldse iseenesest mingi halb asi. Küsimus on selles, kuidas teda kasutada,” ütles ta.

Tulles tagasi inimese vajaduse juurde teadvusseisundeid muuta, pakkus Barkalaja ka lahenduse välja. Lahendus seisneks selles, et riik toetaks rohkem laste huviharidust ja spordiharrastusi, et nad harjuksid teisiti oma laksu kätte saama. “See ei ole pikas perspektiivis riigi jaoks kulutus, vaid päris kindlasti investeering,” rõhutas Barkalaja veendunult. “Kirvega võib vehkida, aga ühel juhul päid, teisel juhul puid.”

The post Kas alkoholisõltuvuse juured on kultuuris? appeared first on Arvamusfestival 2014.