Vestlust alustas kirjandusliku küsimusega selle arutelu tüürimees Heldur Meerits, uurides Karl-Martin Sinijärvelt, kui palju eesti kirjanikud kirjutavad majandusest. Sinijärv kui sulesepp ei uskunud, et keegi võtaks tõsiselt lembelüürikut, kes pole kunagi armastanud: „Vaevalt ei saa ka kirjanik kirjutada palju sellest, millega ta kokku puutunud pole, näiteks rahast.“

Samas on oma igapäevases töös paneeli kolmas liige Tea Varrak pidanud pidevalt pehmeid teemasid nagu kunst, kirjandus, muusika panema jäikadesse raamidesse. Varrak on ses mõttes kõva taustaga naine – Mainori ja Audentese koolide asutaja, kunagine rahandusministeeriumi kantsler, EAS-i juhataja ja hetkel TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtlusekeskuse juht. „Ma püüdsin riigieelarvet kokku seades alati numbrite taha vaadata, proovida suhelda inimestega, kes valdkonda jagavad ning lasta neil endale sisu selgitada.“ Kulka ja Estonia nõukogudes on ta näinud, kuidas käib kultuurialadele raha jagamine ning kogemus ütleb, et mängus peab olema tugev empaatiavõime.

Meeritsa intrigeeriv püstitus, kas raamatulugejat saab nimetada kirjaniku kliendiks nagu igasugustel muudel aladel, kus mängus teenus ja raha, leidis vastandlikke arvamusi. Sinijärve meelest pole need suhted nii selged, sama inimene võib olla mitmes eri rollis: „Majanduses on alati turg, mille vajadustega saab arvestada ja kuigi kõiki pauke ette näha ei saa, on alati võimalik ennustada. Kultuuriga aga lugu kahtlasem, turgu teatud mõttes nagu ei eksisteerigi ja samas ulatub see (kultuur) tulevikku.“ Varrakut ei seganud teose lugeja kliendiks sildistamine sugugi, aga Meerits andus juba teemale filosoofilisemalt – kas suudaksime leida joont, kus majandusterminid lõpevad ja algab kultuurile omane mängumaa, mis on juba väljaspool majandusterminite territooriumit?

Mõte erutas esimest sõna poetama vestlusringi neljandat aju, investorit ja kino Sõprus eestvedajat Indrek Kaselat, kes tuletaski meelde artikli alguses toodud Milleri sõnavõtu kui ühe päris hirmutava väljaütlemise „Vana Euroopa mõistes“. „Kultuur peab konkureerima teiste valdkondadega. Et konkureerida, peab kasutama samu termineid. Kultuuriga iseenesest ju Eestis midagi korrast ära pole, aga just siin eriti tahetakse rääkida rahast ja efektiivsusest,“ mõtiskles kinopidaja.

Kultuuri ja majanduse vahekord võiks olla nagu iga tore suhe – asi toimib, kui tuntakse teineteist piisavalt palju. Sinijärve sõnul ei iseloomusta head suhet fraasid a’la „Tahan raha, aga sinust teada ei taha ma midagi“ või „Oled ilus… Aga su jutt ei huvita mind.“ Kõneldi vastandustest, aga asja silumiseks oli vaja ka ühisosa sisse tuua, mis viis debati juba kaugemale. Varrak kirjeldas suure töövõiduna praegust TTÜ kui inseneeria esindaja ja EKA koostööd, nentides aga, et selline kokkuintegreerimine ja üksteisemõistmine vajab kõvasti aega.

Publikust kostus Jaak Johansoni hääl, keda torkas majanduse ja kultuuri vastandamine õite teravalt, sest põhimõiste kohaselt on majandus üleüldsegi kultuuri osa. „Selline vastandamine on totter ülesvõte, et inimesi tülli ajada,“ leidis muusik ja poetas positiivsemaid näiteid minevikust – Hiina kultuuris pidi suisa reegel olema, et imperaator on hea luuletaja, ühtepõimitus missugune! Kes teab, äkki Juhan Liivi usk endasse, kui kuningasse ja prohvetisse, oli täitsa sisuga. Võimalik, et kui selline mees oleks sündinud teisel ajastul, oleks ta oma suure nägemusega saanudki kuningaks… Sinijärvel ei jäänud muud üle, kui noogutada ja nentida, et vastandatud on juba küll, parem saame aru, siis on „minu ja sinu inimestel“ rohkem rääkida. Seejuures näis ta sügavaim soov olevat hoopis suurema eesmärgiga: „Mõistmine on oluline, et Eesti tuleks välja seisakust, katsetaks naksakaid ja radikaalseid lahendusi, sest vaesepoolne ja piisavalt okei kultuurikandja pole piisav. Teeme midagi maailma parimaks, enama entusiasmiga!“

Mängu tuli loomulikult ka Kultuurkapitali otstarve ja sisu. Varrak väitis, et seal jagavad raha oma valdkonna asjatundjad, Sinijärv kiitis takka: „Kulka on üks väheseid tõsiselt toimivaid süsteeme oma pideva roteerumisega ja see ajab kahtlemata mõningaid organisatsioone närvi.“ Varraku arvates pole lihtsalt praegugi veel kehtestatud väga häid ja täpseid reegleid sealseteks rahajagamisteks. „Riigil on kohustus suunata meie poolt makstavatest maksudest osa kultuuri, see pole nende privileeg. Kas üldse riik julgeks Kulka-taolist nõukogu nö vabaks lasta? Samas usun mina isereguleerumisse väga ja on ebatõenäoline, et ooperid ja teatrid ilma riikliku toetuseta ära kaoksid.“ Johansongi poetas publikut esindades, et Kultuurkapitali mõte selle loomise ajal polnud olla riiklik organisatsioon ja selle võiks ka praegu riigist lahutada. „Nii nagu see oli Pätsu ajal, võiks Kulka olla ametiühing ning toetada kunstnikke, kes on mingil põhjusel läinud pahuksisse… Riigiga.“ Peenike naer publikust, mõttel on ju jumet!

Meerits leidis, et samas on Kultuurkapital andnud kultuurile levimisvõimaluse: „1913. aastal oli põnevaks jututeemaks kahe peaga vasikas ja kõrtsikaklus, nüüd jõuab tiba kõrgem kultuur rohkemateni.“ Kasela lõi selle arvamuse laiaks nagu prussaka, sest tema nägemust mööda on kahe peaga vasika ja ooperi vahekord täpselt samasugune nagu 100 aasta eest, riigi sekkumine pole midagi muutnud.

Lõpetuseks kirjutan kahjuks ühest tundmatu autoriga** mõttest. Publikus kuulav noormees leidis, et majandusinimesed peaksid õppima ja üle võtma, mida tähendab olla inspireeritud. „Kui nad kas või korra kuus oleksid selles seisundis, mida tunneb Karl-Martin luuletust kirjutades või näitleja laval, oleks seis palju parem.“ Eks see teineteise mõistmine nii käibki, aseta end vahelduseks võõra terrakotakujukese valuvormi.

* ingl k – Kunstid peavad olema majanduslikult põhjendatud.

** Kommenteerija sõnul oli “see noormees ettevõtja ja muidu mitmekülgselt aktiivne Ville Jehe.”

The post Majanduse ja kultuuri vastandamisel pole mõtet appeared first on Arvamusfestival 2014.