Ärge laske end markantsest pealkirjast eksitada, keegi ei ürita siin kohatuid väljendeid põhjendamatult õhku loopida. Tegemist on nimelt väljavõttega Daniel Vaariku raamatust “Praktikaaruanne”, kus ta esitab küsimuse: “Kuidas see kõik (Eesti ajakirjandusega – toim) ikkagi nii persse läks?”.

Kuid seda saab üle kanda ka Eesti poliitmaastikule. Eilsel arutelul “Poliitika tulevik: parteidega ja ilma” juhtis eeltoodud küsimuse ning Eesti poliitika vahelisele seosele tähelepanu Rahvakogu eestvedaja Urmo Kübar. Tõsi, ta kasutas Vaariku tsiteerimisel viisakamat terminit.

Tarmo Jüristo ütles, et ei tahaks pakkuda ravi ega diagnoosi Eesti erakondadele. Tema hinnangul on parteid sattunud väga ebamugavasse situatsiooni, kus paljud inimesed neid erinevatest suundadest nö tulistavad. “Minu arvates on tähtis silmas pidada, et esindusdemokraatia pole homogeenne, see pole kõikjal samamoodi,” rääkis Jüristo.

Ta ütles, et erakondadega seonduvad probleemid võivad tuleneda sellest, et nii poliitikas kui ka kultuuris on tänapäeval nn muutuste periood, seeläbi võivad aga probleemid üksteist võimendada. Süüdistatakse aga just riigiesindajaid, kes on määratud rahva huvide eest seisma.

Pekki läks siis kuidas?

Adekvaatseima vastuse pakkus välja Siim Kallas. Ta rääkis 20 aasta tagusest ajast, kui Eesti demokraatia alles tekkima hakkas ning tõi näitena välja tollaste valimissaadete olemasolu, mis algasid õhtul kell 9. Kallas heitis nalja selle üle, et saatejuht võis olla saateajal pea magama vajunud, kuid see pole oluline. Oluline on see, et neis saadetes võis täheldada ulatuslikku debatti. Tänapäeval säärast avalikku debatti enam eriti ei kohta ning ekspeaministri arvates on see selgelt probleemiks.

Kallas avas poliitmaastiku telgitaguseid ning seletas, et valimisi ei võideta idee, vaid poliittehnoloogia abil. “Ma pole kunagi osanud kujundada poliitikat, mis võidaks palju hääli. Kui valimised võidetakse poliittehniliste nippidega, siis ei teata, mida teha edasi siis, kui võimule jõutakse,” ütles ta. Ekspeaminister rääkis, et arvamusfestivalil osalevate inimeste häältega poleks aga midagi peale hakata. “On vaja saada 250 000 häält, ja need hääled võidetakse teistmoodi kui siin rääkides,” lisas Kallas.

Poksiringis malet ei mängi

Annika Uudelepp leidis, et uute tegijate jaoks on raske poliitikasse tulla. “Kui on poksireeglid ja keegi tuleb näiteks malet mängima, siis ta lõpetab verise ninaga,” rääkis ta. Uudelepa arvates on valijate ning nende esindajate vahel barjäärid ning tema hinnangul on antud barjäärid kommunikatsioonitehnoloogia arengu läbi pigem tugevnenud. Nii kaua kuni barjäärid säilivad, saavad malemängijad nina jooksma või siis peaks olema malemängijaid oluliselt rohkem, rääkis Uudelepp.

Andreas Kaju arvates on probleem see, et kui osa inimeste arvates on demokraatia eesmärk, siis teiste jaoks vahend. “Riik on repressiivorgan ja vägivallamonopol, millel on väga palju võimu,” ütles Kaju. Tema hinnangul on muutunud korruptsiooni tajumine ning vähenenud on nii poliitika kui ka meedia legitiimsus. Ettevõtja rääkis, et valimistevaheliseks ajaks tuleks välja selgitada legitiimsust säilitav meetod, kuid ühiskonna arenedes võimenduvad probleemid nii ehk naa.

Lahenduseks võiks siis olla…?

Kokkuvõttes võib öelda, et taasiseseisvumise järgselt on arenenud nii ühiskond kui ka kommunikatsioonitehnoloogia, kuid arutelul osalejate hinnangul on vähenenud sisuline ja ulatuslik debatt. Võttes õiguse arutelu vabalt tõlgendada, saab väita, et kindlasti pole Eesti poliitmaastik läinud pekki pelgalt riigiesindajate töö puuduste tõttu. Probleemiks võiks pigem pidada seda, et 250 000 valijat “lähevadki haneks” poliittehnoloogiliste nippide peale. Miks aga lastakse üldse sellisel poliittehnoloogial valitseda? Ilmselt peaks siinkohal peeglisse vaatama televisiooni-, raadio- ja trükimeediatoimetused.

Kui ulatuslikku debatti ei võimaldata, siis miks peaks erakondadel olema huvi põhjalikku ning üksikasjalikku programmi välja mõelda? Lihtsam on jätkata primitiivselt poksides ning jätta keerukas malemäng kõrvale. Mäletatavasti tuleneb väljend “tuupi andma” Riigikogu hoones aset leidnud intsidendist, kus Artur Tupits kolleegile kätega kallale läks ja ütles: ”No nüüd annan sulle ühe tupitsa!”

Seega, muutuma peaks mentaliteet – mängiks ehk malet ja jätaks poksi eelmisse vabariiki.

The post Kuidas see kõik ikkagi nii pekki läks? appeared first on Arvamusfestival 2014.