Eilset festivalipäeva kokku võttes ütles näitleja Henrik Kalmet, et arvamusliidri asemel võiksime rohkem rääkida liiderarvamusest — oluline peaks olema arvamus, mitte see, kes ütleb.

Salvestust Henrik Kalmeti humoorikast ja teravast päevakokkuvõttest saab vaadata ERRi meelelahutusprogrammist Menu.

The post Henrik Kalmet: Võiks olla liiderarvamus, mitte arvamusliider appeared first on Arvamusfestival 2014.

Ometi, et eeltoodud teemad võivad näida väga üldisena ja paljudele elu jooksul kindlasti vähemalt korra põhjalikult läbimõelduna, on nende oskuste näol raudselt tegemist mõtlemis- ja kõneosavustega, mille vajalikkust mõistavad paljud suisa igapäevaselt (kas valutult või valusalt), kuid mille ulatust on raske hoomata.

Festivali esimese päeva pärastlõunal toimus Eesti Väitlusseltsi ja Väitluskoolitus SpeakSmart eestvedamisel esimese sellise õpitoana argumentatsioonioskuse õpituba, mida pidas soe ja sõnasorav Karl Läll. Muidugi on kindel, et selle 1,5 tunni jooksul, mil saime tolle sõbraliku kambaga oma keeleteravust lihvida, jõudis meie ajukurdudeni vast ainult korralik kontsentraat kõigest, mida võib teada argumendi kohta.

Argument on struktureeritud, piisavalt põhjendatud ja loogiliselt korrektne seisukoht ning see vastab alati küsimusele: “Miks on…?” Kindel struktureeritus tähendab seda, et üks maavillane ja õige argument koosneb nii väitest kui ka seletusest ehk seosest (kuidas ja miks väide kehtib?) ja seletusele vastavatest tõenditest ning lõppeks ka järeldusest, mis selle koti korralikult kinni nöörib.

Tihtipeale aga peitub sõnumi veenvus muus kui kristallselgelt läbinähtavas loogikas. Karl esitas meile peale praktiliste harjutuste ka lühikese kommunikatsiooniteooria, tehes arusaadava lõhe Logos‘e ja Ethos‘e vahele. Logos (kr k sõna, põhjus) on needsamad tiivad, mida meile õpitoas kõigest väest üritati selga kasvatada: struktureeritud argument.

Ethos (kr k karakter) on samuti väga veenev sõnum, Karl sõnastas seda kui “aurat, millega inimesed üksteist tajuvad” – isiksuse võluvusest või eemaletõukavusest tulenevad sõnumid, olgu need siis emotsionaalsusele rõhuvad valjud ründamised, vaiksed manipuleerimised või mee mokale määrimised.

Puust ja punaseks tehes nentis meie õpitoa juht poolnukralt ja samas siiski muiates, et kui temal ja Tõnis Mäel oleksid mingis arutelus vastandlikud, kuid võrdväärse vundamendiga argumendid, siis jääks peale Mäks – isegi, kui viimane üritaks juukseid nudistades või ränga näomaalinguga kõigest väest varjata oma identiteeti. Pole midagi teha – teatud iseloomule omane võlu aitab alati diskussioonis vee peale jäämisele kaasa.  Ja vahel…

Ei-ei, üsna tihti jäävad peale isegi need, kelle argumendid ei pea siin Vallimäel päikesekiirte seltsis mahalangenud õhkõrna tibuvihmagi või pole neid argumente olemaski! Kõik puhtalt seepärast, et nii kuulajad kui vaidluspartner ei suuda läbi näha argumendi puudumist, erinevaid demagoogiavõtteid ning on lasknud end sellest kõigest mõjutada.

Kui siinne teooria ei aita või on lihtsalt sellest juba villand, tule Arvamusfestivali õpitubadesse, seal tehakse praktikat kah! Siinses postituses tegin noppeid vaid ühest õpitoast, aga nagu esiti öeldud, on neid erisuguseid ja terve rodu.

Mõnes on õnnekombel veel kohti üle! Kes siia ei jõua – iseseisvat ja teravat mõtlemist, harjutage silma ja kõrva ERR-i otseülekannet vaadates, siinset blogi lugedes ja eelkõige pärast Arvamusfestivali, et too augustikuine ja puha suine sõnarock siin Paide Vallimäel meie arvamuskultuuri kole võimsal kombel kasvataks.

The post Kuidas tagada, et vaidluses jääks peale mitte see, kes on tugevam, vaid see, kel on tugevam argument? appeared first on Arvamusfestival 2014.