II Maailmasõja lõpust kuni möödunud sajandi 60-ni on ühiskonnas toimunud muutus suhtumises abiellu. Nähtusest, mida keegi ei söandanud vaidlustada, on kujunenud nähtus, mida kõik vaidlustavad ja millele on asetatud täiesti erinevaid mõneti isegi vastanduvaid arusaamu ja ootuseid. Tänapäeva pere- ja paarisuhted eeldavad tunduvalt enam suhtlemis- ja konfliktilahendusoskuseid ning partneritevahelisi diskussioone, arutelusid ja läbirääkimisi kui ealeski varem, samuti rohkem seda, mis vajab selgeid otsustusi ja kokkuleppeid.

Sotsiaalteadlaste väitel kasvab lääne kultuuris rohkem lapsi kärgperedes kui igapäevaselt oma bioloogiliste vanematega ja see nähtus omab kasvutendentsi. Sageli esindavad ühe vanema rolli pikema ajaperioodi jooksul mitu erinevat isikut. Üha enam on levinud ka n.ö „Kalevipoegade“ peremudel, kus laps kasvab peamiselt ühe vanema hoole all. See kõik lisab peresuhetesse sageli palju pingeid ja vajab teistsuguseid, uusi oskuseid, et teisenenud perekonnamudel pakuks võrdselt turvalisust ja rahulolu igale pereliikmele.

Eelpooltoodut fookuses hoides otsime vestlusringis vastuseid järgmistele küsimustele:

Kas perekond on piisavalt väärtustatud? Millest sõltub poolte tahe olla koos ja jääda kokku? Mida tähendab sõna armastus? Paarisuhte kvaliteedi mõju perekonnale ja kogu ühiskonnale? Kas ja kuidas peaks ühiskond aitama perekonnal koos püsida ning mil moel toetama uue perekonna rajamist tugevamale alusele? Milleks meile lapsed? Kas inimene peab tahtma lapsi või on see riigi omakasupüüdlik ootus? Kuidas tagada lastele parim kasvukeskkond? Paarisuhteoskused ja vanemlikud oskused – kas riik peaks  toetama vanemate täiend- ja ümberõpet ning paarisuhteoskuste arendamist või on see vanemate eraasi?

Vestlusringi juhib sisse Meego Remmel (eetik ja hingehoidja). Arutelu juhib Hannes Hermaküla, vestlevad Urmas Kruuse (töö- ja tervishoiuminister), Kiira Järv (pereterapeut), Sille Jõgeva (IMAGO suhteterapeut) ja Kaia Kapsta-Forrester (PREP-paarisuhtekoolitaja).