Millal muutub meie riik ja ühiskond selliseks, et siin elavad inimesed oleksid rohkem ühiskonda kaasatud? Saaksid nii sõnas kui teos kaasa rääkida nendes teemades, mis neile olulised on? Toimuks rohkem ühiskondlikku diskussiooni selles osas, milline peab Eesti täna olema, et nii tänastel kui homsetel põlvkondadel siin parem elada oleks?

Kuigi tol hetkel oli minu jaoks tegemist pigem retoorilist laadi küsimusega, millele ma otsest vastust ei oodanud vähemalt mitte lähiajal leida, siis ma sain selle siiski. Ja leidsin ma selle just Eesti esimesel Arvamusfestivalil Paides.

The post Mida mina Arvamusfestivalist sain? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivali lõpetas arutelu teemal „Eesti mõte“. Vestluse juhid Tiina Kaalep ja Mari-Liis Jakobson püstitasid küsimuse murettekitavalt suurest väljarändest: Eesti on väike, ent ometi paistab justkui ajaks ta üle ääre. Eelmisel aastal vähenes Eesti rahvastik 6629 inimese võrra, välismaal elab praegu kuuendik kõigist eestlastest.

Sel teemal olid sõna võtma palutud parlamendierakondade juhid, kellest kohale oli tulnud täpselt pooled – Sven Mikser Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ja Urmas Reinsalu Isamaa ja Res Publica Liidust.

Mikser oli arutelu algatajatega nõus ja tunnistas, et demograafiline seis on hetkel Eesti suurim väljakutse. Eriti seetõttu, et Eestist lahkujate seas on kõige enam tööealisi noori. Valitsuserakonna esindajana suhtus Urmas Reinsalu probleemi veidi positiivsemalt ja märkis, et ränne on põhimõtteline vabadus. Riigi jaoks muutub see probleemiks siis, kui inimesed on sunnitud lahkuma majanduslikel põhjustel. Valitsuse jaoks on rändeprobleem otseselt seotud palkade küsimusega. Eesti palgad on madalad ja tootlikkuse käärid võrreldes teiste riikidega suured. Reinsalu sõnutsi näeb valitsus probleemi lahendusena hariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse tõstmist ning rahvusliku kapitalituru arengu soodustamist. Mikser toonitas, et iseäranis valus on riigile just kõrge väljaõppe saanud spetsialistide kadu ning lisaks tulevikku suunatud haridusse panustamisele on tarvis tähelepanu pöörata ka praegu raskes olukorras olevatele inimestele.

Publiku seast tõi üks kõneleja välja, et palkade kõrval on probleemiks võrdsete võimaluste puudumine. Vene noored on valmis Eestist lahkuma, kuna nad ei usu, et neil oleks siin perspektiivi. Samuti puudutab võrdsete võimaluste küsimus ka naisi. Teine oluline märkus kuulajaskonna seast puudutas seda, et sageli kiputakse rõhuma lahkujate süütundele, samas kui ehk oleks tarvis hoopis otsida positiivsemaid võimalusi, et inimesed tahaks Eestisse jääda – väärtustada inimesi nii retoorilisel kui sisulisel tasandil. Mikser arvas selle peale, et õigupoolest ei peaks me rääkime inimeste kinnihoidmisest. Riigil pole vaja inimesi jääma veenda, riik peab looma tingimused, et kodanikel oleks hea jääda.

Ent mida teha nendega, kes on juba läinud? Reinsalu meelest on siin olulina hoida alles inimeste sidet Eestiga ja seda eelkõige läbi kultuurivälja. Selleks oleks tarvis eraldi programme, sest senine Rahvuskaaslaste programm on jäänud liialt kitsaks. Ka Mikser nõustus, et on oluline hoida sidet lahkunutega. Seejuures tasuks ehk olla avatum ka topeltkodakondsuse küsimuses, et segaabieludest sündinud lapsed ei seisaks ühel hetkel sundvaliku ees. Tagasitulekutoetuste asemel tasuks kasutada ressursse paigalejäämise soodustamiseks, aidata ettevõtteid, et suudetaks säilitada töökohti. Lisaks on arukas soodustada seda, et andekatel inimestel, kes Eestisse mujalt õppima tulevad, oleks lihtsam oma tulevikku Eestiga siduda.

Selle peale tundsid vestluse juhid huvi võimaliku sisserände kohta. Kas sisserändest võiks saada Eesti kasvumootor? Mikseri meelest, peaks inimesed olema vabad minema ja tulema ning Eestil tasuks võtta avasüli vastu need, kes võimelised siia panustama. Immigratsioonile tuleks seada mõistlikud piirangud. Konservatiivse erakonna esindajana oli Reinsalu seisukohal, et sisseränne pole mingi majanduskasvu ime ja toonitas, et juba praegu on Eesti ja Läti suurima immigrantide hulgaga riigid Euroopa Liidus. Arukas riik ekspordib tööd, mitte ei impordi tööjõudu. Riigi huvi sisserände puhul on aidata Eesti ettevõtetel konkureerida ajudele ja leevendada sellega seotud bürokraatiat, ent seejuures ei saa lahkunud eestlasi kompenseerida muulastega. Mikser viimases erilist probleemi ei näinud, kuna Eesti olevat hetkel välismaalaste jaoks niikuinii väheatraktiivne maa.

Kui arutelu ohjajad uurisid, millised on parlamendierakondade ideed, kuidas eesti elu paremaks teha, et lahkujaid ja rahulolematust oleks vähem, kordas Urmas Reinsalu veel korra üle, et võtmetähtsusega on siin haridus ja rahvusliku kapiralituru arendamine. Mikseri meelest aga on olulisim investeerida inimvarasse ning mitte mingil juhul ei tohiks lasta tekkida nö kadunud põlvkonnal. Riigi ülesandeks siinjuures oleks pakkuda teatavat turvavõrku, et inimesed julgeksid vabamalt võtta riske ja end seeläbi teostada.

Tulevikuvisioonide osas olid mõlemad vestluskülalised arvamusel, et tulevikus võib Eesti patrioot elada mis tahes maailma paigas.

The post Viimane arutelu: Eesti mõte appeared first on Arvamusfestival 2014.

Pigem on mõlema valdkonna inimestel üksteiselt nii mõndagi õppida ja lõppeks on mõlemad tegevused teatud mõttes vabaduse vormid – ettevõtlusvabadus ja loominguvabadus pole teineteisest sugugi kaugel.

Kes tahab sel teemal sõna võtta, jõuab veel Loodelava arutelulavale oma arvamust avaldama minna.

The post Kultuuri ja majandust pole mõtet vastandada appeared first on Arvamusfestival 2014.

“Eesti mees on selline, kes ei taha rääkida. Kui ta paneb pisut jooki sisse, siis ta ta tahab rääkida. Ja kui ta paneb veel jooki sisse, siis tahab ta suisa laulda.”

See oli üks näidetest, mille tõi alkoholisõltuvusest doktoritöö kirjutanud Riina Raudne Kagulava arutelul “Kas alkoholisõltuvuse juured on kultuuris?”. Fookusgrupid olid Raudsele rääkinud, et peaasjalikult juuakse selle pärast, et on väga raske elada. ”

Seitsesada aastat oli orjust ja nii raske oli ja siis oli nõukogude aeg ja väga raske oli ning nüüd imeb kapitalist verd ja nii raske on. Vihma sajab ja nii halb on ja päike paistab ja siis on ka halb,” näitlikustas Raudne põhjuseid, miks Eesti inimesed suurtes kogustes alkoholi tarbivad.

Uute joodikute kasvatamine

Statistika räägib, et Eesti mehed elavad kaheksa aastat vähem kui nende sookaaslased Lääne ühiskondades ning et kümnendik surmadest on Eestis alkoholist põhjustatud. Raudne selgitas ka, et 10-15 % alkoholitarbijatest toovad alkoholitootjatele poole nende kasumist ning alkoholitootjad teavad seda. Raudse järgi on alkoholitootjad huvitatud sellest, et noored inimesed õpiksid võimalikult varakult alkoholi tarbima, et nende aju harjuks sellega võimalikult kiiresti, sest nii kasvab neist suurema tõenäosusega ustav klientuur.

Anzori Barkalaja märkis ära, et alkoholitootjate eesmärk ei ole ühiskonda välja suretada, küll aga kasumit kasvatada ning mõeldakse just hetkekasumi, mitte pika perspektiivi peale.

“Me kõik oleme narkomaanid, viimne kui üks,” sõnas Barkalaja ja selgitas, et inimesele on omane vajadus teadvusseisundeid muuta, ent alkoholi asemel on selleks ka muid variante, näiteks muusikaga tegelemisest või spordist võib saada väga n-ö kõva laksu. “Mehhanism on sama, aga tulemused hoopis teised,” ütles Barkalaja.

Barkalaja seisukohta toetas ka Egge Kulbok-Lattiku ülevaade viimaste sajandite alkoholikultuurist Eestis. 18. ja 19. sajandil tegutses Eestis hulgaliselt kõrtse, ent kui need ära keelati, siis ei olnud inimestel enam kohta, kus koos käia. Sotsiaalseid vajadusi hakkasid kõrtside asemel rahuldama rahvamajad, koorilaul ja seltsid. “Koorilaulu kaudu tundis inimene ülendust ja väge teistmoodi kui juues,” kinnitas Kulbok-Lattik. Kui aga venestamise ajal ka need ära keelati, hoogustus Eestis karskusliikumine, mis oli omakorda seotud mõtlemiskultuuri arengu ja rahvusliku liikumisega. “Purjus talupoegadega saab mässu teha, aga nendega ei saa riiklust rajada,” sõnas Kulbok-Lattik.

Alkoholitont ja tondi suur vari

Nii Barkalaja kui ka Raudne tõid erinevates sõnastustes välja, et alkoholist ei tasu teha suuremat tonti, kui ta tegelikult on. Raudne arvas, et alkoholidebatt on Eestis polariseerunud: kas keelame täielikult või lubame kõike. Selliste lähenemiste asemel soovitas Raudne mõelda alkoholist kui ressursist, mida tuleb vastutustundlikult tarbida ning leidis, et poliitilised meetmed võivad siiski paljuski aidata. Ta tõi näite siseruumides suitsetamise keelu kohta, mis mõned aastad tagasi jõustus ning märkis, et regulatsioonist on nüüdseks saanud aktsepteeritud norm.

Anzori Barkalaja üllatas aga suurt hulka publikust sellega, et kaitses alkoholitarbimist argumendiga, et sellega on siinne rahvas rohkem harjunud kui mõne muu mürgiga. “Oopimist ja kanepist läheme täitsa segi, aga mõned muud rahvad ei kannata jälle kanget alkoholi üldse.” Barkalaja tuletas meelde kuiva seaduse tagajärgi USA-s. “Alkohol ei ole üldse iseenesest mingi halb asi. Küsimus on selles, kuidas teda kasutada,” ütles ta.

Tulles tagasi inimese vajaduse juurde teadvusseisundeid muuta, pakkus Barkalaja ka lahenduse välja. Lahendus seisneks selles, et riik toetaks rohkem laste huviharidust ja spordiharrastusi, et nad harjuksid teisiti oma laksu kätte saama. “See ei ole pikas perspektiivis riigi jaoks kulutus, vaid päris kindlasti investeering,” rõhutas Barkalaja veendunult. “Kirvega võib vehkida, aga ühel juhul päid, teisel juhul puid.”

The post Kas alkoholisõltuvuse juured on kultuuris? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Eilset festivalipäeva kokku võttes ütles näitleja Henrik Kalmet, et arvamusliidri asemel võiksime rohkem rääkida liiderarvamusest — oluline peaks olema arvamus, mitte see, kes ütleb.

Salvestust Henrik Kalmeti humoorikast ja teravast päevakokkuvõttest saab vaadata ERRi meelelahutusprogrammist Menu.

The post Henrik Kalmet: Võiks olla liiderarvamus, mitte arvamusliider appeared first on Arvamusfestival 2014.

Hoolimata varajastest hommikutundidest ja vähestest arutelu alguseks kohaletulnutest kujunes arutelu sallivusest kohati teravaks ning aja jooksul lisandunud kuulajadki väljendasid aktiivselt oma arvamust. Kõlama jäid nii toetavad kui kriitilised hinnangud.

Arutelu juhatas Viktoria Korpan, selles osalesid riigikogu liige Liisa Pakosta, Tallinna Ülikooli ajaloodoktorant Igor Kopõtin ning Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse juht Eduard Odinets.

Arutelu juht avas mõttevahetuse küsimusega, millal jõutakse Eestis selleni, et oleks võimalik rahulikult oma arvamust avaldada. Arutelus osalenud nõustusid, et arvamust peab olema võimalik väljendada ning ei uskunud, et arvamuse avaldamise seisukohalt oleks olukord väga halb. Küll aga leiti, et sallimisel ja oma arvamuse väljendamisel on piirid. Kopõtin näiteks rõhutas, et arvamusavaldus ei tohi olla suunatud teiste õiguste piiramisele või põhiseadusliku korra vastu. Mida ei tohiks tema arvates üldse sallida, on äärmuslikkus. Odinets tõstis esile arvamusfestivali, mis näitab, et oma arvamust on võimalik väljendada. Tema arvates on probleem pigem inimestes endis, kes ei julge arvamust avaldada.

Palju räägitigi sallivuse juurtest ja selle edendamisest. Näiteks Pakosta arvas, et need on paljuski lapsepõlves. Lastel peaks olema võimalus rääkida ja oma arvamust avaldada ilma, et sellesse suhtutaks halvasti. Selleni on tema hinnangul veel palju minna. Kopõtini arvates peaks kaotama Eestis oleva “postsovetliku sündroomi”, kasvatama kodanikuinitsiatiivi. Just haridussüsteem on see, mis mängib väga olulist rolli sallivuse arendamisel, eriti dialoogi, arutelu ja argumenteerimisoskuse juurutamisel. Odinets tõi välja, et inimesed küll tihtipeale avaldavad oma arvamust, kuid ei suuda seda põhjendada. Seda tulekski koolis õpetada.

Viktoria Korpan: kus on piir selgrootuse ja sallivuse vahel?
Mitmed kuuljad väljendasid innukalt oma seisukohti. Öeldi, et vaikimine ei tähenda alati tolerantsust, vaid hoopis ignorantsust või selgrootust. Üks kuulaja püstitas intrigeeriva mõttekäigu. Kui suurem osa sakslasi Holokausti ajal vaikisid, siis kas see tähendas nende nõusolekut? Sellele vaidles vastu Kopõtin, kes tõi näite Eesti ajaloost: suurem osa eestlastest vaikis Eesti okupeerimise ajal, kuid see ei tähenda, et nad oleksid sellega nõustunud.

Publik võttis arutelust aktiivselt osa.

Sallimise ja mittesallimise vahelise tasakaalupunkti leidmine oli üheks oluliseks teemaks. Eduard Odinets näiteks arvas, et ei ole hea arengut kuidagi eraldi kiirendada, aga ka mitte aeglustada, vaid areng peaks liikuma loomulikku rada pidi. Pakosta väljendas seepeale kriitikat erinevate suhtumist muuta püüdvate kampaaniate suhtes, sest need käsitlevad tema arvates mingeid stereotüüpe, mis ei pruugi alati kehtida.

Multikultuursus, inimõigused, rahvusvahelised suhted
Arutelus puudutati ka multikultuursust ning laiemalt sallivuse ja sallimatuse rahvusvahelist mõõdet. Kuulajate seast tõstatati küsimus, selle kohta, et kui lääneriigid mõistavad näiteks inimõigusi üsna üheselt, kas need teemad peaksid olema olulised ka riikidevahelises suhtluses. Näiteks inimõigused Hiinas on tihti leidnud kriitikat – kas sellest tulenevalt peaks näiteks vaatama ümber kaubandussuhted Hiinaga? Leiti, et selline lähenemine on liialt idealistlik ja tegelikult on pigem Hiina see, kes ise otsustab kaubandussuhete üle, mitte tema väiksemad kaubanduspartnerid.

Viimaste aastate kriitikat multikultuursuse aadressil käsitleti samuti. Eduard Odinets täpsustas, et Merkel ja Sarkozy ei mõistnud hukka multikultuursust kui sellist, vaid sedastasid lihtsalt, et nende mudelid multikultuursusest ei ole olnud edukad. On mitmeid multikultuursuse mudeleid, ühed on edukamad kui teised.

Mõttevahetuses puudutati arvukalt erinevaid teemasid ning mitmed käsitleti vaid põgusalt. Pärast diskussiooni esimese osa lõppu siirduti arutelutelki, kus jätkati nende teemade üle arutledes.

The post Kui sallitav on sallimatus? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Paradoksaalsel kombel on ka poliitikasaadete sõnavõtud pahatihti vaid 140 tähemärgi pikkused ja kui inimesed oma vaateid veidi kirglikumalt selgitama asuvad, segab saatejuht varmalt vahele öeldes: „Oot-oot, ärme nüüd kohe vaidlema lähe…“.

Kuidas hoida alles sügavusmõõdet kiirreageerimise ajastul?

The post Säutsudest sügavamale appeared first on Arvamusfestival 2014.

Maailmas läbilöömiseks tuleb proovida mõelda, mis on terve maailma probleemid, mitte vaid kohalikud. Peab tajuma, kuhu võiksid paigutuda maailma kontekstis. Kes sa oled, kes sind kuulab ja tarbib? Nendele küsimustele vastuste leidmiseks on aga esmatähtis teha pidevalt midagi, mis on üle su võimete piiride.

Arvamusfestivali reedese päeva viimane arutelu Kagulaval keerles ümber maailmas läbilöömise, eelkõige eestlaste vaatepunktist. Jutustama olid kutsutud muusikaettevõtluse  edendaja ja kontserdikorraldaja Helen Sildna, 25-aastase kogemusega tippjuht, Baltika Group juhatuse esimees, Eesti Tööstus-Kaubanduskoja juhatuse aseesimees Meelis Milder, TTÜ innovatsiooni ja rahvusvahelistumise prorektor Alar Kolk ning vestlust juhtis „tankijuht“ ehk reklaamiagentuur Tanki juht Joel Volkov.

„Ma ütlen kohe ära, kuidas maailmas läbilöök toimub – see on lihtne. Peab olema väga hea idee, korralik network, ilgelt palju tuleb tööd teha ja hunnik pappi. See ongi edu võti,“ alustas Volkov koheselt naljatleva häälega, lähtudes punktist, et tema enda igapäevane töö on tagada läbilöök ettevõtetele. Aga et kogu ettekanne ei jääks tema sooloks, proovisid läbilööki defineerida ka teised vestluskaaslased, kes ise üritavadki igapäevaselt läbi lüüa. Milder, kes ühtpidi tegeleb tootmisega, teisipidi on aga ainuke Eesti ettevõtja, kes müüb eesti disaini igal pool üle maailma, leidis, et juhtides otsib ta ise samuti pidevalt vastuseid, mis on läbilöök. Tema arvates on küsimus pigem filosoofiline: „Viimane uudis Moskvast – odaviskaja ei pääsenud finaali. See, et ta MM-ile jõudis, oli läbilöök. See, et finaali ei pääsenud, tähendab lihtsalt, et ta on veel teel. Pole „läbikukk“, kõik sõltub eesmärkidest ja on pagana suhteline.“ Sildna arvas, et läbilöök kui selline on rohkem protsess, pole „enne“ ja „pärast“ läbilööki. „Iga päev uuristad end läbi kiviseina. Alati peab tegema midagi, mis on üle su võimete piiride,“ tunnistas eesti muusika eestvedaja ning lisas: „läbilöök on see, kui tunnetan oma vajalikkust oma ühiskonna jaoks ja see motiveerib mind iga päev läbi seina minema.“

Olulist rõhku pandi terve vestluse jooksul „väljaspool kasti“ mõtlemisele. Kolk toonitas, et võimalus maailmas läbi lüüa tekib siis, kui proovitakse mõelda maailmanišidele. „Võiksime täna sinimustvalge rahule jätta. Olgu, tõmbame ta masti, aga kui näiteks Silicon Valley’s üritad rääkida kas või kolm korda, et oled seotud Eesti ja Skype’iga, avastad õige pea, et kedagi ei huvita. Kedagi ei huvita, mis riigist pärit oled, vaid see, kas sul on suurepärane idee.“ Lisaks leidis TTÜ prorektor, et mudel, mille puhul testitakse oma innovatiivset uudisteost esmalt Eestis siinsete õhukeste seaduste, pisikese riigi jne tõttu ning alles siis minnakse maailma, on juba 10 aastat aegunud: „Minge ja lööge mujal läbi ja siis tulge tahtmise korral ka siia Eestisse näitama.“

Sildna sõnul on loomevaldkondades eksport vägagi uus mõiste. „Mul ei lähe kunagi meelest Islandi muusikaekspordijuhi slaid kirjaga „Ekspordi või sure!“ Meil on talente tegelikult palju ja kui tahame, et neil oleks jätkusuutlik karjäär, tuleb neile kohe selgeks teha, et nende turg on rahvusvaheline.“ Huvitava ja äärmiselt eduka näitena tõi ta Maria Minerva, kes Eesti kontekstis on vägagi underground artist, aga maailmas on leidnud paljudes riikides oma  kogukonna ja meie muusikutest selles mõttes üks edukaim üldse. „Taju, kuhu paigutuda maailma kontekstis, ei saabu enne, kui ei suhelda väljapoole,“ oli Sildna kindel.

Algaval ettevõttel on olemas kas oskus, näiteks veider viisipidamine (sest keda see tavaline ja igav ikka huvitab) või hea idee, lahendus mõnele probleemile. Ühe või teisega tuleks minna tõenäolisima tarbija juurde ja kohe. „Tartus majandust õpetades näen tihti, et õppivad ja samal ajal töötavad noored on tekitanud toote ja isegi teatud kasumi, kuid läbilööki ei toimu, sest ei julgeta ära anda enamust kasumist tulevikule,“ kirjeldas oma kogemust Milder. Nii võivad headki tooted rongist maha jääda ja samas keskpärased või väga lihtsad tooted kaugele jõuda: „Eestis on hea padjatootja. Aga see on padi. Mitte Siri või mõni telefon, see on lihtne.“

Prooviti arutleda, kas läbilööki saab mõõta. Milder nägi kohe, et kvantiteeti saab vaadata, aga kvaliteedi mõõtmine on raskem. Kriisist võib väljuda, aga kui tugevana? Kui kvantitatiivsed andmed ei too lahendust, tuleb uurida näiteks klientide arvamust. Samas kui Facebook’is on artistil 50 000 fänni, siis on iseasi, kui paljusid nendest annab klientideks teha, nentis Sildna. Brändid võivad olla riigi jaoks tähtsad tuntuse mõttes, aga ei saa kindel olla, kas need üldse on edukad.

Vastandlikke arvamusi külvas ka dilemma, kas talentide väetamisega tuleb tegeleda juba rohujuuretasandil või alles siis, kui nad on midagi tõestanud. Volkov esitas õigustatud küsimuse, mis saaks siis, kui palju raha ei jagataks paljude vahel ehk igaüks saab vähe, nagu hetkel asi toimib, vaid antaks seesama summa vähestele ja saadaks midagi suurt. Sildna käias siirast usku rohujuuretasandisse: tuleb tekitada kriitiline mass tegijaid, materjal, mida haarata – talente on siin palju ja on meie kõigi huvides, et nad oma potentsiaali saaksid ära kasutada. Milder ise oli selle täiuslik näide – ta polnud sugugi kindel, kas ta tänapäeval tegeleks Baltikaga, kui omal ajal poleks olnud EKA-st võrsunud tervet plejaadi noori moekunstnikke, tema läbilöögi olulisi komponente. „Lihtsalt toas istuda ja mõelda, et nüüd teen geniaalset asja, pole produktiivne. Peab olema piisavalt padruneid, et sõtta minna.“  Volkov tõi ka välja, et vahet tuleb teha eri valdkondade rahastamisvajadustel. Reklaamis pole esiti tuge vaja, kasu sellest tuleks alles hiljem, et ettevõtet võimendada ja saada rahvusvahelist kogemust ja kliente. Loomingus aga näib, et tugi on pigem alguses vajalik ning läbilöönuna läheb seda juba vähem tarvis.

Kui looja või ettevõtja tunneb, et ta sai midagi riigilt või kogukonnast, siis annab ta kindlasti ka tagasi, usub Sildna. Björki edust on Islandi muusikale suur kasu olnud, ta räägib alati oma päritolust ning jagab kodumaa muusikutele häid kontakte. Üks läbilöök näitab, et asi on võimalik. „Guardian nimetas Eestit juba järgmiseks Islandiks ja stamplausena on see kõlama jäänud.” Kolk esitas seepeale idee, et äkki muusika ongi järgmine Eesti Nokia. „Muusika on tänapäeval nii tore ala ju, saab kiiresti-kergesti üle maailma müüa. Võtame oma IT-tausta kah ja paneme kokku!“ Inspiratsioon on kõigile üks hea läbilöök.

Kõige olulisemaks läbilöögil peeti siiski idee kvaliteeti. Tollesama Siri tegijatel polnud kodulehekülge, kontorit ja nad elasid oma vanemate juures, ometi ostis Apple selle rakenduse ära 200 miljoni eest. „Lõpuks huvitab kõiki see, kas su story on huvitav ja paeluv,“ tõi Sildna välja ning kirjeldas, et vastupidiselt Kolgi arvamusele on temal olnud oma valdkonnas esialgse huvi äratamiseks Eesti-lugu hea olnud kasutada. Kuigi Milder nõustus, et kvaliteet valdkonnas on olulisim, meenutas ta ühe kunagise toote müüki Ukrainas, kus edu tagas silt „Designed in England“: „Oleme lähtunud põhimõttest, et mitte kunagi puhas vale, vaid poolik tõde. Saatsime vahel disainereid ikka Inglismaale mõnesse workshop’i…“ Ja publik rõkkas.

The post Maailmas läbilöömiseks tuleb ületada oma võimete piirid appeared first on Arvamusfestival 2014.

Hetkel veel käivas Arvamusfestivali esimeses arutelus jäi kõlama Ülle Madise mõte, et kohalike omavalitsuste reformimisel tuleks kohapealseid inimesi rohkem usaldada ja anda võimalus kohapeal otsustada, kuidas mingid asju kõige paremini korraldada.

Kesksete standardite, miinimumnõuete ja normide üle vaidlemise asemel peaks lähenema lokaalselt ja erinevates piirkondades rakendama valitsemisel erinevaid mudeleid.

The post Ülle Madise: Kohapealseid inimesi tuleb rohkem usaldada! appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivali poleks olemas, kui Kristi Liiva poleks mõned aastad tagasi sattunud Almedaleni nädalale Rootsis. Just Almedaleni fenomen inspireeris Liivat korraldama Eesti esimest Arvamusfestivali. Aga mida Almedalen endast õieti kujutab?

1968. aasta suvel pidas Rootsi toonane haridusminister Olof Palme Gotlandil ühe pargi kõrval veoauto kastist ühe kõne. Pargi nimi oli Almedalen ja Palme kõnega sai alguse omalaadne traditsioon – rootslased kogunevad Almedalenisse igal suvel, arutlemaks nädala jooksul, kuidas Rootsit paremaks teha.

Miks just Gotlandil? Ilmselt seetõttu, et Palmel oli seal suvekodu. Järgmise etapina tõi Palme oma erakonnakaaslased Gotlandile suvepäevi pidama ning 80ndate algul korraldas sotsiaaldemokraatlik partei Gotlandil esimese majandusseminari. Mõttest innustusid teisedki parteid ja otsustasid samuti kampa lüüa. 90ndate keskel hakkasid lisaks poliitilistele parteidele Almedaleni vastu suuremat huvi tundma ka teised organisatsioonid. Tööandjate organisatsioonid osalesid Almedalenil esimest korda 1997. aastal, aasta hiljem olid kohal juba ka ametiühingud.

Sealt edasi hakkas Almedalen kiiresti kasvama. Kui 1998. aastal peeti Almedalenis kuus seminari, siis 2001. aastal oli seminare 250, 2009. aastal aga toimus Almedalenil juba umbes 1000 erinevat üritust. Tänavu oli Almedaleni programmis üle 2000 erineva sündmuse, kokku külastas nädala jooksul sündmust umbes 20 000 inimest.

45 aastaga on nädal saanud niivõrd populaarseks, et hotellidesse broneeritakse tube juba umbes aasta jagu ette. Kui Olof Palme esimest kõnet kogunes kuulama paarisaja inimese ringis, siis nüüd, 45 aastat hiljem kuulasid tuhanded inimesed praeguse peaministri Frederik Reinfeldti kõnet.

Miks nad kõik Almedalenisse tunglevad? Aga sellepärast, et rootslastele on Almedalen võimalus kaasa rääkida selles, mis ühiskonnas toimub ja kuhu suunda peaks Rootsi edasi liikuma.

„Almedalen on suurepärane näide sellest, kuidas demokraatia peaks päriselt toimima,“ sõnas Karin Lindvall, üks Almedaleni nädala korraldajatest, kui küsisin temalt, miks on Almedalen rootslastele niivõrd oluline. „Ma usun, et me peame tulema kokku ja arutlema erinevate teemade üle, unustades organisatsioonilised piirid. Seda kasvõi selleks, et suudaksime paremini aru saada ühiskonna eri kihtide erinevatest võimalustest.“

Lindvall usub, et Almedalenist võidavad kõik – poliitikud, meedia, MTÜd, ettevõtted – ja just selle pärast tullakse Almedalenile igal aastal ühe uuesti ja uuesti tagasi. Kui selline aruteluvorm ei meeldiks ega tooks Rootsi ühiskonda uut hingamist, ju siis ka ei tuleks igal aastal aina rohkem inimesi sündmusest osa võtma.

„Almedalen pakub erinevatele huvigruppidele, organisatsioonidele, ettevõtjatele ja poliitikutele võimaluse kohtuda ja arutleda sotsiaalsete küsimuste üle, tehes seda mitteametlikumas õhkkonnas,“ lisas Lindvall. „Almedalenil arutatakse ja pööratakse tähelepanu igasugustele erinevatele probleemidele. Me siin Rootsis lahendame küsimusi tihti läbi diskussiooni ja kompromissi, see haakub samuti hästi Almedaleni põhimõtetega.“

Lindvall tõi välja, et sageli lükatakse debatt mõne ühiskonna valupunkti üle käima Almedalenis. Valimisaastatel on aga just Almedaleni nädal tihti kampaaniate avalöögiks ning aruteluplatsile tiritakse teemad, mis seotud töötuse, majanduse ja heaoluühiskonnaga.

„Mulle tundub, et Almedalen on suurepärane viis tõsta kodanike huvi sotsiaalsete küsimuste vastu. Samuti on see hea viis näitamaks, et meil kõigil on võimalus kaasa rääkida ja osaleda ühiskonna jaoks olulistes debattides,“ ütles Lindvall veel.

The post Almedalen? Mis see veel on? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivali esimesel arutelul avaldas ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho lootust, et Paides toimuvatest vestlustest tõepoolest tolku on.

Ja pakkus välja, et kui Viljandis toimub Viljandi Folk, siis Paides aset leidvat sõnarokifestivali võiks edaspidi nimetada „Paide Tolk“.

The post Uus nimi Arvamusfestivalile: Paide Tolk appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestival on avatud, meid ootab ees poolteist päeva põnevaid arutelusid, kohtumisi, uusi ideid ja tuttavaid.

“Parim mis juhtuda saab, on see, et inimesed ei tea, kuhu minna ja mida kuulata, sest nii palju on huvitavaid asju,” ütles Paide linnapea Kaido Ivask just festivali avamisel.

Festivali ajal sibab ringi üle saja vabatahtlikku, neist kümme on seotud selle blogiga siin. Jõudu kõigile vabatahtlikele ja toredat festivali kõigile!

The post Avapauk antud! appeared first on Arvamusfestival 2014.