Majandus – Arvamusfestival 2014 https://2014.arvamusfestival.ee AF2014 Thu, 07 Jan 2016 11:29:47 +0000 et hourly 1 https://wordpress.org/?v=4.9.25 Majanduse ja kultuuri vastandamisel pole mõtet https://2014.arvamusfestival.ee/majanduse-ja-kultuuri-vastandamisel-pole-motet/ https://2014.arvamusfestival.ee/majanduse-ja-kultuuri-vastandamisel-pole-motet/#comments Sat, 17 Aug 2013 20:00:25 +0000 http://arvamusfestival.wordpress.com/?p=632 Majandus ja kultuur, bla-bla-bla… Too niinimetatud lüürikute-füüsikute diskussioon on tõenäoliselt üks nendest vastandamistest, mis jääb alatiseks asjaosalisi painama, rohkem või vähem. On meil tõesti tegemist nii julma tõsiasjaga, nagu väitis kord Inglise kultuuriminister Miller: „Arts must make economic case*“? Või äkki saab kultuuri ja majandust siiski panna heale suhtele omaselt üksteist mõistma? Vestlust alustas kirjandusliku

The post Majanduse ja kultuuri vastandamisel pole mõtet appeared first on Arvamusfestival 2014.

]]>
Majandus ja kultuur, bla-bla-bla… Too niinimetatud lüürikute-füüsikute diskussioon on tõenäoliselt üks nendest vastandamistest, mis jääb alatiseks asjaosalisi painama, rohkem või vähem. On meil tõesti tegemist nii julma tõsiasjaga, nagu väitis kord Inglise kultuuriminister Miller: „Arts must make economic case*“? Või äkki saab kultuuri ja majandust siiski panna heale suhtele omaselt üksteist mõistma?

Vestlust alustas kirjandusliku küsimusega selle arutelu tüürimees Heldur Meerits, uurides Karl-Martin Sinijärvelt, kui palju eesti kirjanikud kirjutavad majandusest. Sinijärv kui sulesepp ei uskunud, et keegi võtaks tõsiselt lembelüürikut, kes pole kunagi armastanud: „Vaevalt ei saa ka kirjanik kirjutada palju sellest, millega ta kokku puutunud pole, näiteks rahast.“

Samas on oma igapäevases töös paneeli kolmas liige Tea Varrak pidanud pidevalt pehmeid teemasid nagu kunst, kirjandus, muusika panema jäikadesse raamidesse. Varrak on ses mõttes kõva taustaga naine – Mainori ja Audentese koolide asutaja, kunagine rahandusministeeriumi kantsler, EAS-i juhataja ja hetkel TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtlusekeskuse juht. „Ma püüdsin riigieelarvet kokku seades alati numbrite taha vaadata, proovida suhelda inimestega, kes valdkonda jagavad ning lasta neil endale sisu selgitada.“ Kulka ja Estonia nõukogudes on ta näinud, kuidas käib kultuurialadele raha jagamine ning kogemus ütleb, et mängus peab olema tugev empaatiavõime.

Meeritsa intrigeeriv püstitus, kas raamatulugejat saab nimetada kirjaniku kliendiks nagu igasugustel muudel aladel, kus mängus teenus ja raha, leidis vastandlikke arvamusi. Sinijärve meelest pole need suhted nii selged, sama inimene võib olla mitmes eri rollis: „Majanduses on alati turg, mille vajadustega saab arvestada ja kuigi kõiki pauke ette näha ei saa, on alati võimalik ennustada. Kultuuriga aga lugu kahtlasem, turgu teatud mõttes nagu ei eksisteerigi ja samas ulatub see (kultuur) tulevikku.“ Varrakut ei seganud teose lugeja kliendiks sildistamine sugugi, aga Meerits andus juba teemale filosoofilisemalt – kas suudaksime leida joont, kus majandusterminid lõpevad ja algab kultuurile omane mängumaa, mis on juba väljaspool majandusterminite territooriumit?

Mõte erutas esimest sõna poetama vestlusringi neljandat aju, investorit ja kino Sõprus eestvedajat Indrek Kaselat, kes tuletaski meelde artikli alguses toodud Milleri sõnavõtu kui ühe päris hirmutava väljaütlemise „Vana Euroopa mõistes“. „Kultuur peab konkureerima teiste valdkondadega. Et konkureerida, peab kasutama samu termineid. Kultuuriga iseenesest ju Eestis midagi korrast ära pole, aga just siin eriti tahetakse rääkida rahast ja efektiivsusest,“ mõtiskles kinopidaja.

Kultuuri ja majanduse vahekord võiks olla nagu iga tore suhe – asi toimib, kui tuntakse teineteist piisavalt palju. Sinijärve sõnul ei iseloomusta head suhet fraasid a’la „Tahan raha, aga sinust teada ei taha ma midagi“ või „Oled ilus… Aga su jutt ei huvita mind.“ Kõneldi vastandustest, aga asja silumiseks oli vaja ka ühisosa sisse tuua, mis viis debati juba kaugemale. Varrak kirjeldas suure töövõiduna praegust TTÜ kui inseneeria esindaja ja EKA koostööd, nentides aga, et selline kokkuintegreerimine ja üksteisemõistmine vajab kõvasti aega.

Publikust kostus Jaak Johansoni hääl, keda torkas majanduse ja kultuuri vastandamine õite teravalt, sest põhimõiste kohaselt on majandus üleüldsegi kultuuri osa. „Selline vastandamine on totter ülesvõte, et inimesi tülli ajada,“ leidis muusik ja poetas positiivsemaid näiteid minevikust – Hiina kultuuris pidi suisa reegel olema, et imperaator on hea luuletaja, ühtepõimitus missugune! Kes teab, äkki Juhan Liivi usk endasse, kui kuningasse ja prohvetisse, oli täitsa sisuga. Võimalik, et kui selline mees oleks sündinud teisel ajastul, oleks ta oma suure nägemusega saanudki kuningaks… Sinijärvel ei jäänud muud üle, kui noogutada ja nentida, et vastandatud on juba küll, parem saame aru, siis on „minu ja sinu inimestel“ rohkem rääkida. Seejuures näis ta sügavaim soov olevat hoopis suurema eesmärgiga: „Mõistmine on oluline, et Eesti tuleks välja seisakust, katsetaks naksakaid ja radikaalseid lahendusi, sest vaesepoolne ja piisavalt okei kultuurikandja pole piisav. Teeme midagi maailma parimaks, enama entusiasmiga!“

Mängu tuli loomulikult ka Kultuurkapitali otstarve ja sisu. Varrak väitis, et seal jagavad raha oma valdkonna asjatundjad, Sinijärv kiitis takka: „Kulka on üks väheseid tõsiselt toimivaid süsteeme oma pideva roteerumisega ja see ajab kahtlemata mõningaid organisatsioone närvi.“ Varraku arvates pole lihtsalt praegugi veel kehtestatud väga häid ja täpseid reegleid sealseteks rahajagamisteks. „Riigil on kohustus suunata meie poolt makstavatest maksudest osa kultuuri, see pole nende privileeg. Kas üldse riik julgeks Kulka-taolist nõukogu nö vabaks lasta? Samas usun mina isereguleerumisse väga ja on ebatõenäoline, et ooperid ja teatrid ilma riikliku toetuseta ära kaoksid.“ Johansongi poetas publikut esindades, et Kultuurkapitali mõte selle loomise ajal polnud olla riiklik organisatsioon ja selle võiks ka praegu riigist lahutada. „Nii nagu see oli Pätsu ajal, võiks Kulka olla ametiühing ning toetada kunstnikke, kes on mingil põhjusel läinud pahuksisse… Riigiga.“ Peenike naer publikust, mõttel on ju jumet!

Meerits leidis, et samas on Kultuurkapital andnud kultuurile levimisvõimaluse: „1913. aastal oli põnevaks jututeemaks kahe peaga vasikas ja kõrtsikaklus, nüüd jõuab tiba kõrgem kultuur rohkemateni.“ Kasela lõi selle arvamuse laiaks nagu prussaka, sest tema nägemust mööda on kahe peaga vasika ja ooperi vahekord täpselt samasugune nagu 100 aasta eest, riigi sekkumine pole midagi muutnud.

Lõpetuseks kirjutan kahjuks ühest tundmatu autoriga** mõttest. Publikus kuulav noormees leidis, et majandusinimesed peaksid õppima ja üle võtma, mida tähendab olla inspireeritud. „Kui nad kas või korra kuus oleksid selles seisundis, mida tunneb Karl-Martin luuletust kirjutades või näitleja laval, oleks seis palju parem.“ Eks see teineteise mõistmine nii käibki, aseta end vahelduseks võõra terrakotakujukese valuvormi.

* ingl k – Kunstid peavad olema majanduslikult põhjendatud.

** Kommenteerija sõnul oli “see noormees ettevõtja ja muidu mitmekülgselt aktiivne Ville Jehe.”

The post Majanduse ja kultuuri vastandamisel pole mõtet appeared first on Arvamusfestival 2014.

]]>
https://2014.arvamusfestival.ee/majanduse-ja-kultuuri-vastandamisel-pole-motet/feed/ 1
Maailmas läbilöömiseks tuleb ületada oma võimete piirid https://2014.arvamusfestival.ee/maailmas-labiloomine/ https://2014.arvamusfestival.ee/maailmas-labiloomine/#respond Sat, 17 Aug 2013 00:36:20 +0000 http://arvamusfestival.wordpress.com/?p=571 Maailmas läbilöömiseks tuleb proovida mõelda, mis on terve maailma probleemid, mitte vaid kohalikud. Peab tajuma, kuhu võiksid paigutuda maailma kontekstis. Kes sa oled, kes sind kuulab ja tarbib? Nendele küsimustele vastuste leidmiseks on aga esmatähtis teha pidevalt midagi, mis on üle su võimete piiride. Arvamusfestivali reedese päeva viimane arutelu Kagulaval keerles ümber maailmas läbilöömise, eelkõige

The post Maailmas läbilöömiseks tuleb ületada oma võimete piirid appeared first on Arvamusfestival 2014.

]]>
Image

Maailmas läbilöömiseks tuleb proovida mõelda, mis on terve maailma probleemid, mitte vaid kohalikud. Peab tajuma, kuhu võiksid paigutuda maailma kontekstis. Kes sa oled, kes sind kuulab ja tarbib? Nendele küsimustele vastuste leidmiseks on aga esmatähtis teha pidevalt midagi, mis on üle su võimete piiride.

Arvamusfestivali reedese päeva viimane arutelu Kagulaval keerles ümber maailmas läbilöömise, eelkõige eestlaste vaatepunktist. Jutustama olid kutsutud muusikaettevõtluse  edendaja ja kontserdikorraldaja Helen Sildna, 25-aastase kogemusega tippjuht, Baltika Group juhatuse esimees, Eesti Tööstus-Kaubanduskoja juhatuse aseesimees Meelis Milder, TTÜ innovatsiooni ja rahvusvahelistumise prorektor Alar Kolk ning vestlust juhtis „tankijuht“ ehk reklaamiagentuur Tanki juht Joel Volkov.

„Ma ütlen kohe ära, kuidas maailmas läbilöök toimub – see on lihtne. Peab olema väga hea idee, korralik network, ilgelt palju tuleb tööd teha ja hunnik pappi. See ongi edu võti,“ alustas Volkov koheselt naljatleva häälega, lähtudes punktist, et tema enda igapäevane töö on tagada läbilöök ettevõtetele. Aga et kogu ettekanne ei jääks tema sooloks, proovisid läbilööki defineerida ka teised vestluskaaslased, kes ise üritavadki igapäevaselt läbi lüüa. Milder, kes ühtpidi tegeleb tootmisega, teisipidi on aga ainuke Eesti ettevõtja, kes müüb eesti disaini igal pool üle maailma, leidis, et juhtides otsib ta ise samuti pidevalt vastuseid, mis on läbilöök. Tema arvates on küsimus pigem filosoofiline: „Viimane uudis Moskvast – odaviskaja ei pääsenud finaali. See, et ta MM-ile jõudis, oli läbilöök. See, et finaali ei pääsenud, tähendab lihtsalt, et ta on veel teel. Pole „läbikukk“, kõik sõltub eesmärkidest ja on pagana suhteline.“ Sildna arvas, et läbilöök kui selline on rohkem protsess, pole „enne“ ja „pärast“ läbilööki. „Iga päev uuristad end läbi kiviseina. Alati peab tegema midagi, mis on üle su võimete piiride,“ tunnistas eesti muusika eestvedaja ning lisas: „läbilöök on see, kui tunnetan oma vajalikkust oma ühiskonna jaoks ja see motiveerib mind iga päev läbi seina minema.“

Olulist rõhku pandi terve vestluse jooksul „väljaspool kasti“ mõtlemisele. Kolk toonitas, et võimalus maailmas läbi lüüa tekib siis, kui proovitakse mõelda maailmanišidele. „Võiksime täna sinimustvalge rahule jätta. Olgu, tõmbame ta masti, aga kui näiteks Silicon Valley’s üritad rääkida kas või kolm korda, et oled seotud Eesti ja Skype’iga, avastad õige pea, et kedagi ei huvita. Kedagi ei huvita, mis riigist pärit oled, vaid see, kas sul on suurepärane idee.“ Lisaks leidis TTÜ prorektor, et mudel, mille puhul testitakse oma innovatiivset uudisteost esmalt Eestis siinsete õhukeste seaduste, pisikese riigi jne tõttu ning alles siis minnakse maailma, on juba 10 aastat aegunud: „Minge ja lööge mujal läbi ja siis tulge tahtmise korral ka siia Eestisse näitama.“

Sildna sõnul on loomevaldkondades eksport vägagi uus mõiste. „Mul ei lähe kunagi meelest Islandi muusikaekspordijuhi slaid kirjaga „Ekspordi või sure!“ Meil on talente tegelikult palju ja kui tahame, et neil oleks jätkusuutlik karjäär, tuleb neile kohe selgeks teha, et nende turg on rahvusvaheline.“ Huvitava ja äärmiselt eduka näitena tõi ta Maria Minerva, kes Eesti kontekstis on vägagi underground artist, aga maailmas on leidnud paljudes riikides oma  kogukonna ja meie muusikutest selles mõttes üks edukaim üldse. „Taju, kuhu paigutuda maailma kontekstis, ei saabu enne, kui ei suhelda väljapoole,“ oli Sildna kindel.

9530092294_e4bb98731c_o

Algaval ettevõttel on olemas kas oskus, näiteks veider viisipidamine (sest keda see tavaline ja igav ikka huvitab) või hea idee, lahendus mõnele probleemile. Ühe või teisega tuleks minna tõenäolisima tarbija juurde ja kohe. „Tartus majandust õpetades näen tihti, et õppivad ja samal ajal töötavad noored on tekitanud toote ja isegi teatud kasumi, kuid läbilööki ei toimu, sest ei julgeta ära anda enamust kasumist tulevikule,“ kirjeldas oma kogemust Milder. Nii võivad headki tooted rongist maha jääda ja samas keskpärased või väga lihtsad tooted kaugele jõuda: „Eestis on hea padjatootja. Aga see on padi. Mitte Siri või mõni telefon, see on lihtne.“

Prooviti arutleda, kas läbilööki saab mõõta. Milder nägi kohe, et kvantiteeti saab vaadata, aga kvaliteedi mõõtmine on raskem. Kriisist võib väljuda, aga kui tugevana? Kui kvantitatiivsed andmed ei too lahendust, tuleb uurida näiteks klientide arvamust. Samas kui Facebook’is on artistil 50 000 fänni, siis on iseasi, kui paljusid nendest annab klientideks teha, nentis Sildna. Brändid võivad olla riigi jaoks tähtsad tuntuse mõttes, aga ei saa kindel olla, kas need üldse on edukad.

Vastandlikke arvamusi külvas ka dilemma, kas talentide väetamisega tuleb tegeleda juba rohujuuretasandil või alles siis, kui nad on midagi tõestanud. Volkov esitas õigustatud küsimuse, mis saaks siis, kui palju raha ei jagataks paljude vahel ehk igaüks saab vähe, nagu hetkel asi toimib, vaid antaks seesama summa vähestele ja saadaks midagi suurt. Sildna käias siirast usku rohujuuretasandisse: tuleb tekitada kriitiline mass tegijaid, materjal, mida haarata – talente on siin palju ja on meie kõigi huvides, et nad oma potentsiaali saaksid ära kasutada. Milder ise oli selle täiuslik näide – ta polnud sugugi kindel, kas ta tänapäeval tegeleks Baltikaga, kui omal ajal poleks olnud EKA-st võrsunud tervet plejaadi noori moekunstnikke, tema läbilöögi olulisi komponente. „Lihtsalt toas istuda ja mõelda, et nüüd teen geniaalset asja, pole produktiivne. Peab olema piisavalt padruneid, et sõtta minna.“  Volkov tõi ka välja, et vahet tuleb teha eri valdkondade rahastamisvajadustel. Reklaamis pole esiti tuge vaja, kasu sellest tuleks alles hiljem, et ettevõtet võimendada ja saada rahvusvahelist kogemust ja kliente. Loomingus aga näib, et tugi on pigem alguses vajalik ning läbilöönuna läheb seda juba vähem tarvis.

Kui looja või ettevõtja tunneb, et ta sai midagi riigilt või kogukonnast, siis annab ta kindlasti ka tagasi, usub Sildna. Björki edust on Islandi muusikale suur kasu olnud, ta räägib alati oma päritolust ning jagab kodumaa muusikutele häid kontakte. Üks läbilöök näitab, et asi on võimalik. „Guardian nimetas Eestit juba järgmiseks Islandiks ja stamplausena on see kõlama jäänud.” Kolk esitas seepeale idee, et äkki muusika ongi järgmine Eesti Nokia. „Muusika on tänapäeval nii tore ala ju, saab kiiresti-kergesti üle maailma müüa. Võtame oma IT-tausta kah ja paneme kokku!“ Inspiratsioon on kõigile üks hea läbilöök.

Kõige olulisemaks läbilöögil peeti siiski idee kvaliteeti. Tollesama Siri tegijatel polnud kodulehekülge, kontorit ja nad elasid oma vanemate juures, ometi ostis Apple selle rakenduse ära 200 miljoni eest. „Lõpuks huvitab kõiki see, kas su story on huvitav ja paeluv,“ tõi Sildna välja ning kirjeldas, et vastupidiselt Kolgi arvamusele on temal olnud oma valdkonnas esialgse huvi äratamiseks Eesti-lugu hea olnud kasutada. Kuigi Milder nõustus, et kvaliteet valdkonnas on olulisim, meenutas ta ühe kunagise toote müüki Ukrainas, kus edu tagas silt „Designed in England“: „Oleme lähtunud põhimõttest, et mitte kunagi puhas vale, vaid poolik tõde. Saatsime vahel disainereid ikka Inglismaale mõnesse workshop’i…“ Ja publik rõkkas.

The post Maailmas läbilöömiseks tuleb ületada oma võimete piirid appeared first on Arvamusfestival 2014.

]]>
https://2014.arvamusfestival.ee/maailmas-labiloomine/feed/ 0
Euroopa Liit – kuidas edasi? https://2014.arvamusfestival.ee/euroopa-liit-kuidas-edasi/ https://2014.arvamusfestival.ee/euroopa-liit-kuidas-edasi/#respond Fri, 16 Aug 2013 18:50:48 +0000 http://arvamusfestival.wordpress.com/?p=401 Õhtupoolikul Loodelaval toimunud arutelus mõtisklesid Indrek Treufeldti juhtimisel Euroopa Kontrollkoja liige Kersti Kaljulaid, Soome haridusminister Krista Kiuru ja Eesti privaatpanganduse investeerimiskeskuse juht Kristjan Tamla Euroopa tuleviku üle. Treufeldt alustas arutelu, rääkides euroskeptitsismist, mida ta on palju kohanud. Ta ise peab end skeptiliseks eurooptimistiks või optimistlikuks euroskeptikuks. Tema arvates kaldutakse Euroopa Liitu käsitledes tihtipeale äärmustesse ja

The post Euroopa Liit – kuidas edasi? appeared first on Arvamusfestival 2014.

]]>
Õhtupoolikul Loodelaval toimunud arutelus mõtisklesid Indrek Treufeldti juhtimisel Euroopa Kontrollkoja liige Kersti Kaljulaid, Soome haridusminister Krista Kiuru ja Eesti privaatpanganduse investeerimiskeskuse juht Kristjan Tamla Euroopa tuleviku üle.

Treufeldt alustas arutelu, rääkides euroskeptitsismist, mida ta on palju kohanud. Ta ise peab end skeptiliseks eurooptimistiks või optimistlikuks euroskeptikuks. Tema arvates kaldutakse Euroopa Liitu käsitledes tihtipeale äärmustesse ja puuduvad asjalikud arutelud. Krista Kiuru tõdes, et euroteema pole Soomes eriti populaarne, kuid on ometigi väga oluline teema. Kiuru arvab, et rõhk peaks olema sellel, mida tuleks teha, et Euroopa Liit oleks parem.

Kersti Kaljulaid pole eriti tugevat euroskeptilisisust kogenud ning peab end kindlasti eurooptimistiks. Tema arvates on oluline arutleda mitte selle üle, mis on Euroopa Liidus halvasti, vaid peab mõtlema, missuguste teemadega tuleks Euroopa Liidus edasi minema. 28 liikmesriigiga ei saa tegeleda nii efektiivselt kõikide teemadega, taas tuleks fookusesse võtta Euroopa Liidu aluspõhimõtted. Näiteks praegu on olnud fookuses heaolumudeli säilitamine, kuid heaolumudel ise peaks olema aruteluobjekt. Kristjan Tamla arutles Euroopa Liidu rolli üle maailmas ning ütles, et kui 15-20 aastat tagasi olid EL-i suurimad riigid ka maailma 5-6 suurema majanduse seas, siis nüüd on nende riikide seas Hiina ja Brasiilia ja Euroopa Liit muutub majanduslikult üha vähem tähtsaks. Selleks, et tagada Euroopa Liidu positsiooni maailmas, peaksid EL-i riigid tegema seda koos.

Arutelus käsitleti ka tööhõivet. Krista Kiuru arvates on tööhõive oluline teema, sest tööpuudus tekitab suuri probleeme, nõiaringi, millest on keeruline välja saada. Seepärast tuleks tööhõivet hoida võimalikult kõrgel. Kui parempoolsed erakonnad ütlevad, et tuleks kärpida, siis sotsiaaldemokraatide arvates tuleks luua majanduskasvu, et hoida tööhõivet võimalikult kõrgel. Teisalt on olulised ka reformid, mis laseksid vananeva elanikkonna puhul säilitada Põhjamaade heaolumudelit.

Nii Krista Kaljulaid kui Kristjan Tamla olid kriitilised Eesti eelarvetasakaalu liigse esiletõstmise suhtes. Selles on Krista Kaljulaiu arvates ühelt poolt nii poliitikute hea töö, kuid teisalt ka palju juhuseid, näiteks see, et Nõukogude Liidust väljuti riigivõlata. Kristjan Tamla arvates on kärpimisega hooplemisega Eestis tõesti liiga kaugele mindud, sest tegelikult nii palju ei kärbitud.

Käsitleti ka heaolu Euroopa Liidus. Kristjan Tamla tõi välja näiteks selle, et Eesti on üks väheseid riike, kus eraisikute finantskohustused on suuremad kui finantsvarad, tavapärane on see, et eraisik pigem säästab. Krista Kiuru arvates on oluline, et üksikisikul oleks mingi kindlus ja majanduskriisis saaks millelegi toetuda. Eestlastele ja soomlastele on EL tema arvates sellist tunnet pakkunud.

Seejärel siirduski arutelu selle juurde, mida Euroopa Liit on pakkunud. Kersti Kaljulaiu arvates ei liitunud Eesti EL-i ainult raha, vaid eeskätt turvatunde pärast ning EL on pakkunud arvukalt erinevaid võimalusi. Kodanikud peaksidki pöörama suuremat tähelepanu erinevatele teistele EL-i aspektidele. Näiteks pakub EL huvitava demokraatiamudeli, mille järgi, vastavalt Euroopa Liidu lepingule, pole EL mitte ainult institutsioonid ja parlamendid, vaid ka erinevad kodanikuühiskonna väljundid, millel on ka reaalne jõud. Just nende kodanikuühiskonna teemadega tegelevad ka moodsad demokraatiateooriad. Kui räägiti heaolust ja sellest, et majanduslik heaolu Eestis pole samal järjel, kui näiteks Soomes, siis tõi Kaljulaid esile, et on ka teisi heaolumõõdikuid ja nende järgi Eestis üsna hea. Näiteks on rikkumata loodust, väiksest asustustihedusest tulenevalt rohkem privaatsust ning ka turvalisuserisk on väiksem.

Üheks viimaseks teemaks oli tööjõupoliitika ning tööjõu liikuvuse piiramine. Rääkides Eesti töötajatest Soomes, ütles Krista Kiuru, et Euroopa Liit tähendabki tööjõu vaba liikumist ja otseselt Eesti töötajate Soome liikumist piirata ei plaanita. Samas peaksid inimesed saama sama töö eest samasugust palka, sest muidu on oht, et Soomes tekib kaks tööturgu.

Lõpetuseks räägiti sellest, mis teemasid Eesti või Soome kunagi Brüsselile loovutama ei peaks. Kõlama jäi mõte, et EL ei peaks püüdma tegutseda kõikides valdkondadedes, vaid pigem kitsamalt mingi hulga teemadega. Vajalik oleks ka arutelu EL-i liikmelisusest kui sellisest – oleks tarvis riigisisest arutelu selle üle, kas ollakse hea EL-i liikmesriik.

The post Euroopa Liit – kuidas edasi? appeared first on Arvamusfestival 2014.

]]>
https://2014.arvamusfestival.ee/euroopa-liit-kuidas-edasi/feed/ 0
Kahest sambast tulevasele pensionärile ei piisa https://2014.arvamusfestival.ee/kahest-sambast-tulevasele-pensionarile-ei-piisa/ https://2014.arvamusfestival.ee/kahest-sambast-tulevasele-pensionarile-ei-piisa/#respond Fri, 16 Aug 2013 16:26:45 +0000 http://arvamusfestival.wordpress.com/?p=375 Eesti pensionisüsteem toimib mudelina küll hästi, kuid see mudel ei taga tulevastele pensionäridele äraelamist. Tänased pensionikogujad ei teadvusta endale, et peale kahte sambasse kogumist saab nende tulevane pension olema vaid pisut üle kolmandiku nende praegustest sissetulekutest. Täna Arvamusfestivali Kagulaval toimunud pensioniteemalisel arutelul “Mis saab pärast esimest sammast?” võeti ette küsimus, mida saab tänane nooremapoolne inimene

The post Kahest sambast tulevasele pensionärile ei piisa appeared first on Arvamusfestival 2014.

]]>
Mis saab peale esimest sammast?

Eesti pensionisüsteem toimib mudelina küll hästi, kuid see mudel ei taga tulevastele pensionäridele äraelamist. Tänased pensionikogujad ei teadvusta endale, et peale kahte sambasse kogumist saab nende tulevane pension olema vaid pisut üle kolmandiku nende praegustest sissetulekutest.

Täna Arvamusfestivali Kagulaval toimunud pensioniteemalisel arutelul “Mis saab pärast esimest sammast?” võeti ette küsimus, mida saab tänane nooremapoolne inimene teha, et oma eluga hakkama saada ka siis, kui saabub aeg pensionile minna.

Rõhk oli niisiis pikaajalisel planeerimisel ja teemat arutasid Janno Järve rakendusuuringute keskusest CENTAR, Noored Kooli programmi raames õpetajana töötav Kristi Saare, TÜ majandusdoktorant Indrek Seppo ja Pangaliitu ning SEB-d esindav Indrek Holst.

Eesti elanikkond vananeb ja meil kõigil on lootus elada kauem kui näiteks kümme aastat tagasi. Kasvav keskmine eluiga ja tööealise elanikkonna vähenemine on viinud meid aga olukorda, kus Eesti pikalt valdavas osas riigile toetunud pensionisüsteemi tugi pensionäridele saab tulevikus olema oluliselt väiksem praegusest, segitas Janno Järve teema tausta avades.

Eksperimendina, mis lubab tänastel tööinimestel maitsta oma tulevast pensionärielu, soovitati igaühel paar kuud oma kuupalgast kaks kolmandikku kõrvale panna ja ülejäänud kolmandikuga proovida kuu ära elada.

Tänapäeva noorel polegi muidugi selge, millal ta täpselt pensionile saab, sest pensioniea tõstmine on praegusi demograafilisi protsesse vaadates üsna vältimatu. Ja see on ka üks efektiivsematest meetmetest, kuidas pensionisüsteemi puudujäägi kahandada. Selle efekti aga vähendab oodatava keskmise eluea pikenemine. Pensioniea tõstmise kõrval tuleb ühtlasi piirata varase pensionilejäämise võimalusi.

Indrek Holsti väitel on Eesti jaoks ainuke jätkusuutlik ja kindlust loov variant ettefinantseeriv pensionisüsteem, milles on suurem kaal individuaalsel kogumisel. Jooksevfinantseerimisega pensionisüsteemi puhul on üks suurimaid muresid populistlikud poliitilised lubadused. Kui pensionärid ehk kõige suurem valijate grupp, hindavad, et neil on raha liiga vähe, on nad väga lihtsalt mõjutatavad igasuguste populistlike lubadustega. “Me oleme avatud tugevale riskile ja populismile ühiskondlike valikute tegemisel,” nentis Holst.

Indrek Seppo lisas, et see risk ei ole seotud ainult praeguste pensionäridega: “Kui ka meie põlvkonnal pole õnnestunud endale kunagi pensionipõlves äraelamiseks piisavalt kõrvale panna, siis on oht, et meie läheme oma laste kallale.”

Publiku kommentaaridest käis läbi korduvalt teema, et kas esimene pensionisammas ei peaks olema hoopis lapsed. Sellega ei olnud aga panelistid erinevatel põhjustel nõus. Elame nende sõnul maailmas, kus laste arv paratamatult väheneb, seega ei olevat selline plaan väga realistlik. Ja kui vaadata kasvõi Hispaania 40protsendilist noorte tööpuuduse määra, on pensionilootuse lastele ehitamine üsna riskantne samm.

Panelistide vahel tekitas diskussiooni Kristi Saare arvamus, et inimesed peaks pensionifondide puhul rohkem jalgadega hääletama ja nõrgema hetketootlusega fondid tugevamate vastu välja vahetama. Indrek Seppo aga arvas, et inimesed ei peaks lühiajalise tootluse pärast liialt muretsema. Pensionikogumine on pigem nagu talvekartuli kogumine, kus ei muretseta selle pärast, et väike hulk kartuleid talve jooksul raisku läheb. Kindlasti tasub aga jälgida fondide haldustasusid.

Pensionikogumise peamine vaenlane on Holsti arvates distsipliini puudumine. Inimloomus on selline, et tänase heaolu nimel tehtavad otsused tulevad palju kergemini kui pikaajalised ja koju ilmub pigem uus külmkapp kui sünnib makse ebamäärases tulevikus saadavasse pensionisse. On aga oluline, et ka rasketel aegadel ei mindaks pensionisäästude kallale.

Säästmine pole aga vaid raha kõrvalepanek. Ka keskeas tervise eest hoolitsemine, et hilisemas vanuses töövõimet pikendada, on säästmine.

Tervise kõrval on haridus teine valdkond, kuhu ühiskond võiks täiel määral panustada. Esitati küsimus, et kui riik suudab garanteerida teatud hulga eelarvest kaitsekulutusteks, siis miks ei suudeta sama teha kulutustega haridusse? Holst lubas anda hääle esimesele poliitilisele jõule, mis sellega hakkama saab.

The post Kahest sambast tulevasele pensionärile ei piisa appeared first on Arvamusfestival 2014.

]]>
https://2014.arvamusfestival.ee/kahest-sambast-tulevasele-pensionarile-ei-piisa/feed/ 0
Pensionär 2050 https://2014.arvamusfestival.ee/pensionar-2050/ https://2014.arvamusfestival.ee/pensionar-2050/#respond Fri, 16 Aug 2013 16:24:03 +0000 http://arvamusfestival.wordpress.com/?p=367 Kui praegu on Eestis nelja tööealise inimese kohta üks pensionär, siis aastal 2050 on sama hulga kohta 2,6 pensionäri. Kas ühe inimese pensionit hakatakse siis 2,6 inimese vahel jagama või tõstetakse makse, et pensionite suurus sama hoida? Või kuidas inimesed elaks ja tegutseks, kui riik pensione üldse ei maksaks? Nende küsimuste üle arutlesid Arvamusfestivali külalised

The post Pensionär 2050 appeared first on Arvamusfestival 2014.

]]>
Kui praegu on Eestis nelja tööealise inimese kohta üks pensionär, siis aastal 2050 on sama hulga kohta 2,6 pensionäri. Kas ühe inimese pensionit hakatakse siis 2,6 inimese vahel jagama või tõstetakse makse, et pensionite suurus sama hoida? Või kuidas inimesed elaks ja tegutseks, kui riik pensione üldse ei maksaks? Nende küsimuste üle arutlesid Arvamusfestivali külalised Praxise ja Pangaliidu juhtimisel.

Vestlusringi juhatas sisse Janno Järve, kes pööras meie tähelepanu olulistele muutustele ühiskonna demograafilises struktuuris. Kui mõned aastad tagasi mindi keskmiselt pensionile 65-aastaselt ja keskmine eluiga jäi 67 kanti, siis praegu minnakse pensionile umbes samal ajal, kuid keskmine eluiga on pikenenud umbes 10-15 aastat. Järelikult on pensionipõlv märgatavalt pikem ja enam ei saa viljeleda elustiili, kus tulevikule üldse ei mõelda. Või eks saab ikka, aga sellisel juhul võivad viimased 20 aastat üsna nukrad olla.

Väga huvitav oli küsimusepüstitus, et mis oleks, kui riik üldse ei maksaks pensione – olgem ausad, enamik maailma ajaloost pole sellist süsteemi olnud ja inimesed on ikka ellu jäänud. Arvamusi osalejate seas oli mitmesuguseid – oli neid, kes leidsid, et olekski hea, kui riik pensione ei maksaks ja igaühe pensionisammasteks oleks tema lapsed. Teiselt poolt oli ka neid, kes leidsid, et me ei saa nõuda oma lastelt, et nad meid tulevikus ülal peaks, kuna me ei suuda ette ennustada, mis oludes nad elama peavad.

Suur mure oli osalistel ka meie demograafiliste protsesside üle – kui sündimus püsib endiselt sama väike ning võõrtööjõudu sisse ei lasta, siis paneme oma riigi ülalpidamise järjest väiksema hulga inimeste õlule. See aga omakorda peletab siiajäänuid veel enam minema, kuna mujal on kergem hakkama saada.

Mis siis aitaks sellises olukorras? Poolnaljaga sai välja käidud SSS-valem ehk seks, säästmine ja suitsetamine. Esimene seisab ilmselgelt selle eest, et keskmine laste arv peres peab kasvama. Säästmine tähendab juba praegu, tööealisena, enda tulevikule mõeldes investeerimist, näiteks kinnisvarasse. Kolmandaks, suitsetamine – tegeledes hoogsalt oma tervise hävitamisega, ei pea kartma, et pensioniiga oleks väga pikk ja sestap ei ole vaja ka hirmu viletsa elujärje ees tunda.

Kui nüüd aga tõsisema tooniga edasi minna, siis väga oluline mõte, mis õhku visati, puudutas meie nägemust oma elustiilist. Nagu eelnevalt juttu oli, siis inimeste eluiga on pikenemas, samuti aktiivselt ja tegusalt veedetavate eluaastate hulk. Loogiliselt järeldub, et meie võime tööd teha pikeneb. Küsimus on aga, kas me soovime lõpuni välja töötada või soovime oma viimaseid aastakümneid veeta lastelaste ja hobidega tegeledes. Või kas üleüldse on eetiline nõuda, et meie lapsed ja lapselapsed meid üleval peavad, kui suudame ise ka tööd teha.

Päris pikalt arutleti veel selle üle, kas laste kasvatamist peaks kuidagi tööstaaži hulka lugema, et soodustada suuremat sündimust. Selle ideega olid enamik kaasarääkijaist päri, rakenduslikus küljes esines aga eriarvamusi. Huvitav oli näiteks mõte lisaks laste arvule arvestada ka nende haridustaset ja n-ö üldist kvaliteeti. Üldsus kuulutas selle mõtte aga veidi liiga julmaks, kuna inimesi vist ei saa ikka ühtlasel lineaarsel skaalal mõõta.

Selleks, et meie pensionärid aastal 2050 ka elutervelt oma vanaduspõlve saaks veeta, leitigi, et on vaja luua lapsesõbralik ühiskond, et oleks rohkem inimesi, kes suudaks me pensionäre üleval pidada ning panna inimesed juba praegu mõtlema selles suunas, kuidas ka ise enda tulevikku kindlustada.

The post Pensionär 2050 appeared first on Arvamusfestival 2014.

]]>
https://2014.arvamusfestival.ee/pensionar-2050/feed/ 0