Maailmas läbilöömiseks tuleb proovida mõelda, mis on terve maailma probleemid, mitte vaid kohalikud. Peab tajuma, kuhu võiksid paigutuda maailma kontekstis. Kes sa oled, kes sind kuulab ja tarbib? Nendele küsimustele vastuste leidmiseks on aga esmatähtis teha pidevalt midagi, mis on üle su võimete piiride.

Arvamusfestivali reedese päeva viimane arutelu Kagulaval keerles ümber maailmas läbilöömise, eelkõige eestlaste vaatepunktist. Jutustama olid kutsutud muusikaettevõtluse  edendaja ja kontserdikorraldaja Helen Sildna, 25-aastase kogemusega tippjuht, Baltika Group juhatuse esimees, Eesti Tööstus-Kaubanduskoja juhatuse aseesimees Meelis Milder, TTÜ innovatsiooni ja rahvusvahelistumise prorektor Alar Kolk ning vestlust juhtis „tankijuht“ ehk reklaamiagentuur Tanki juht Joel Volkov.

„Ma ütlen kohe ära, kuidas maailmas läbilöök toimub – see on lihtne. Peab olema väga hea idee, korralik network, ilgelt palju tuleb tööd teha ja hunnik pappi. See ongi edu võti,“ alustas Volkov koheselt naljatleva häälega, lähtudes punktist, et tema enda igapäevane töö on tagada läbilöök ettevõtetele. Aga et kogu ettekanne ei jääks tema sooloks, proovisid läbilööki defineerida ka teised vestluskaaslased, kes ise üritavadki igapäevaselt läbi lüüa. Milder, kes ühtpidi tegeleb tootmisega, teisipidi on aga ainuke Eesti ettevõtja, kes müüb eesti disaini igal pool üle maailma, leidis, et juhtides otsib ta ise samuti pidevalt vastuseid, mis on läbilöök. Tema arvates on küsimus pigem filosoofiline: „Viimane uudis Moskvast – odaviskaja ei pääsenud finaali. See, et ta MM-ile jõudis, oli läbilöök. See, et finaali ei pääsenud, tähendab lihtsalt, et ta on veel teel. Pole „läbikukk“, kõik sõltub eesmärkidest ja on pagana suhteline.“ Sildna arvas, et läbilöök kui selline on rohkem protsess, pole „enne“ ja „pärast“ läbilööki. „Iga päev uuristad end läbi kiviseina. Alati peab tegema midagi, mis on üle su võimete piiride,“ tunnistas eesti muusika eestvedaja ning lisas: „läbilöök on see, kui tunnetan oma vajalikkust oma ühiskonna jaoks ja see motiveerib mind iga päev läbi seina minema.“

Olulist rõhku pandi terve vestluse jooksul „väljaspool kasti“ mõtlemisele. Kolk toonitas, et võimalus maailmas läbi lüüa tekib siis, kui proovitakse mõelda maailmanišidele. „Võiksime täna sinimustvalge rahule jätta. Olgu, tõmbame ta masti, aga kui näiteks Silicon Valley’s üritad rääkida kas või kolm korda, et oled seotud Eesti ja Skype’iga, avastad õige pea, et kedagi ei huvita. Kedagi ei huvita, mis riigist pärit oled, vaid see, kas sul on suurepärane idee.“ Lisaks leidis TTÜ prorektor, et mudel, mille puhul testitakse oma innovatiivset uudisteost esmalt Eestis siinsete õhukeste seaduste, pisikese riigi jne tõttu ning alles siis minnakse maailma, on juba 10 aastat aegunud: „Minge ja lööge mujal läbi ja siis tulge tahtmise korral ka siia Eestisse näitama.“

Sildna sõnul on loomevaldkondades eksport vägagi uus mõiste. „Mul ei lähe kunagi meelest Islandi muusikaekspordijuhi slaid kirjaga „Ekspordi või sure!“ Meil on talente tegelikult palju ja kui tahame, et neil oleks jätkusuutlik karjäär, tuleb neile kohe selgeks teha, et nende turg on rahvusvaheline.“ Huvitava ja äärmiselt eduka näitena tõi ta Maria Minerva, kes Eesti kontekstis on vägagi underground artist, aga maailmas on leidnud paljudes riikides oma  kogukonna ja meie muusikutest selles mõttes üks edukaim üldse. „Taju, kuhu paigutuda maailma kontekstis, ei saabu enne, kui ei suhelda väljapoole,“ oli Sildna kindel.

Algaval ettevõttel on olemas kas oskus, näiteks veider viisipidamine (sest keda see tavaline ja igav ikka huvitab) või hea idee, lahendus mõnele probleemile. Ühe või teisega tuleks minna tõenäolisima tarbija juurde ja kohe. „Tartus majandust õpetades näen tihti, et õppivad ja samal ajal töötavad noored on tekitanud toote ja isegi teatud kasumi, kuid läbilööki ei toimu, sest ei julgeta ära anda enamust kasumist tulevikule,“ kirjeldas oma kogemust Milder. Nii võivad headki tooted rongist maha jääda ja samas keskpärased või väga lihtsad tooted kaugele jõuda: „Eestis on hea padjatootja. Aga see on padi. Mitte Siri või mõni telefon, see on lihtne.“

Prooviti arutleda, kas läbilööki saab mõõta. Milder nägi kohe, et kvantiteeti saab vaadata, aga kvaliteedi mõõtmine on raskem. Kriisist võib väljuda, aga kui tugevana? Kui kvantitatiivsed andmed ei too lahendust, tuleb uurida näiteks klientide arvamust. Samas kui Facebook’is on artistil 50 000 fänni, siis on iseasi, kui paljusid nendest annab klientideks teha, nentis Sildna. Brändid võivad olla riigi jaoks tähtsad tuntuse mõttes, aga ei saa kindel olla, kas need üldse on edukad.

Vastandlikke arvamusi külvas ka dilemma, kas talentide väetamisega tuleb tegeleda juba rohujuuretasandil või alles siis, kui nad on midagi tõestanud. Volkov esitas õigustatud küsimuse, mis saaks siis, kui palju raha ei jagataks paljude vahel ehk igaüks saab vähe, nagu hetkel asi toimib, vaid antaks seesama summa vähestele ja saadaks midagi suurt. Sildna käias siirast usku rohujuuretasandisse: tuleb tekitada kriitiline mass tegijaid, materjal, mida haarata – talente on siin palju ja on meie kõigi huvides, et nad oma potentsiaali saaksid ära kasutada. Milder ise oli selle täiuslik näide – ta polnud sugugi kindel, kas ta tänapäeval tegeleks Baltikaga, kui omal ajal poleks olnud EKA-st võrsunud tervet plejaadi noori moekunstnikke, tema läbilöögi olulisi komponente. „Lihtsalt toas istuda ja mõelda, et nüüd teen geniaalset asja, pole produktiivne. Peab olema piisavalt padruneid, et sõtta minna.“  Volkov tõi ka välja, et vahet tuleb teha eri valdkondade rahastamisvajadustel. Reklaamis pole esiti tuge vaja, kasu sellest tuleks alles hiljem, et ettevõtet võimendada ja saada rahvusvahelist kogemust ja kliente. Loomingus aga näib, et tugi on pigem alguses vajalik ning läbilöönuna läheb seda juba vähem tarvis.

Kui looja või ettevõtja tunneb, et ta sai midagi riigilt või kogukonnast, siis annab ta kindlasti ka tagasi, usub Sildna. Björki edust on Islandi muusikale suur kasu olnud, ta räägib alati oma päritolust ning jagab kodumaa muusikutele häid kontakte. Üks läbilöök näitab, et asi on võimalik. „Guardian nimetas Eestit juba järgmiseks Islandiks ja stamplausena on see kõlama jäänud.” Kolk esitas seepeale idee, et äkki muusika ongi järgmine Eesti Nokia. „Muusika on tänapäeval nii tore ala ju, saab kiiresti-kergesti üle maailma müüa. Võtame oma IT-tausta kah ja paneme kokku!“ Inspiratsioon on kõigile üks hea läbilöök.

Kõige olulisemaks läbilöögil peeti siiski idee kvaliteeti. Tollesama Siri tegijatel polnud kodulehekülge, kontorit ja nad elasid oma vanemate juures, ometi ostis Apple selle rakenduse ära 200 miljoni eest. „Lõpuks huvitab kõiki see, kas su story on huvitav ja paeluv,“ tõi Sildna välja ning kirjeldas, et vastupidiselt Kolgi arvamusele on temal olnud oma valdkonnas esialgse huvi äratamiseks Eesti-lugu hea olnud kasutada. Kuigi Milder nõustus, et kvaliteet valdkonnas on olulisim, meenutas ta ühe kunagise toote müüki Ukrainas, kus edu tagas silt „Designed in England“: „Oleme lähtunud põhimõttest, et mitte kunagi puhas vale, vaid poolik tõde. Saatsime vahel disainereid ikka Inglismaale mõnesse workshop’i…“ Ja publik rõkkas.

The post Maailmas läbilöömiseks tuleb ületada oma võimete piirid appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arutelu ohjas Marleen Pedjasaar, ekspertidena olid rääkima kutsutud SA Kiusamise  Vastu nõukogu esimees ja TÜ õppejõud Kristiina Treial, ajakirjanik ja kunagine programmi „Noored Kooli“ õpetaja Lauri Tankler ning psühholoog ja terapeut Mare Pork. Arutelu korraldas SA Kiusamise Vastu.

Kiusamise teema on viimasel ajal pälvinud meedias päris palju tähelepanu ja on sündimas esimesed lahendused, mis püüavad keerulistele olukordadele lahendusi pakkuda.  Teema olulisusest rääkides rõhutas Mare Pork kiusamisega tekitatud traagika sügavust. Kristiina Treial toonitas, et pahatihti peetakse kiusamist paratamatuks või isegi normaalseks, kuid tegelikult saab igaüks midagi ära teha, et seda vähem oleks.

Ühiselt kiusamist määratledes jõuti järeldusele, et reeglina on tegemist võimumängudega suletud seltskondades, kusjuures kiusamist ei tule ette ainult koolis, vaid seda esineb ka lasteaedades ja täiskasvanute seas. Kiusamisele on iseloomulikud märksõnad järjepidevus ja süstemaatilisus – ühekordne konflikt pole veel kiusamine. Kiusamine on see, kui teisele inimesele tehakse tahtlikult kahju, ning jõud on seejuures pahatihti ebavõrdses seisus. Kiusamine on peaaegu alati grupitasandi nähtus ja kõrvalseisjail on seejuures kriitiline roll.

Mare Pork tõi välja, et kiusamise mõju on igal juhul vaimne ja seda on tihti väga raske märgata. Samuti arvati, et tänapäeval on varjatud ja avalikule kiusamisele lisandunud küberkiusamine, mis tähendab, et kiusamine tuleb ohvrile koju kaasa ning selle eest on aina raskem peitu minna.  Lauri Tankler seevastu toonitas, et aja jooksul pole kiusamise olemus eriti muutunud, muutunud on vaid kiusamise vahendid. Viimasel ajal on kiusamist ühiskonnas lihtsalt selgemalt näha – meedias tekib uudis siis, kui Youtube’i mõni video ilmub.

Seejuures on oluline, et tähelepanu pöörataks kiusamise ohvri kõrval ka kiusajale. Reeglina on tarvis kuulata ja aidata mõlemat poolt. Uuringud on Treiali sõnul näidanud, et tüüpilise kiusaja ja kiusatava profiili kaardistamine on raske, absoluutselt iga laps võib osutuda kiusajaks ja/või kiusatavaks. Mõlemad vajavad abi. Seejuures on oluliseks riskiteguriks erinevus, kuivõrd ühiskonnas sallitakse teistsugust. Mida tolerantsem on ühiskond, seda vähem tuleb ette erinevusest tingitud kiusamist.

Kui arutelu oli juba mõnda aega käinud, võis märgata, et Kagulava toolid olid peaaegu kõik hõivatud. Ka publik võttis aktiivselt sõna ja nii esinejad kui kuulajad tõid ikka ja jälle näiteid nii isiklikest valusatest läbielamistest kui õnnestunud edulugudest ja võtetest, kuidas kiusamisele lõpp teha. Ka publiku seast arvati, et juba ainuüksi teemast rääkimine on oluline samm. Eestis on kiusamist palju. Mõnedes teistes maades on kogukond tugevam. Vaja oleks kasvatada empaatiat ja emotsionaalset lähedust. Ka uurimused näitavad, et Eestis esineb kiusamist pigem palju.

Kuid mis mõju on koolikiusamisel ja kuidas seda ravida? Mare Pork vastas, et eelkõige tuleb kiusamise ohvritel tegeleda argumenteeritud enesekindluse suurendamisega. Kiusamine võib inimeselt võtta initsiatiivi ja tekitada varjatud abitust, millel võib olla mõju inimsuhetele ka tulevikus.

Lauri Tankler rõhutas, et hetkel on Eesti koolides pahatihti puudu süstemaatilisest lähenemisest, puudub tahe ja valmisolek probleemiga tegeleda. SA Kiusamise Vastu ongi üks algatustest, mis püüab seda tühikut täita. Kristiina Treial lisas, et ohvri traumat süvendab reeglina see, et pole kedagi, kellele toetuda, kui lapsevanem märkab muret, on see suur juba asi. Institutsionaalsest tugistruktuurist on nüüd olemas maakondlikud õppenõustamiskeskused, kuhu vajadusel pöörduda.

Treial lisas veel, et parim, mida täiskasvanu teha saab, on kuulata, rääkida murest ja üheskoos nuputada, mida laps ise teha saaks. Ja tegelikult on palju näiteid edulugudest, aga nendest räägitakse vähe, eriti meedias. Tegelikkuses saab valdav enamus lugudest positiivse lahenduse, kui nendega vähegi tegeleda.

Märgake inimesi enda ümber, nii väikeseid kui suuri!

The post Mida teha, et koolis enam ei kiusataks? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Lisaks pealavade diskussioonidele leiab esimeselt sõnarockfestivalilt ka erinevate Eesti meediaväljaannete poolt juhitud intrigreerivaid ning kaasa rääkima kutsuvaid vestlusringe. Delfi ja EPLi lava esimene arutelu “Kool matsi ei riku” keskendus tänase haridussüsteemi väljakutsete kaardistamisele, tekitades seeläbi rohkelt elavat arutelu.

Arutelu modereeriv EPLi ajakirjanik Priit Simson tulistas vestlusringi alustades kohe haridussüsteemi südamesse, uurides EPLi ja Delfi telgi ümber kogunenud rahva käest, kui suur probleem on koolis distsipliin.

Kui õpetajatele antakse piisavalt loovat vabadust, valitseb klassis ka distsipliin

Haridus- ja teadusministeeriumi nõunik Piret Sapp avaldas siin arvamust, et kui koolijuht kujundab koolis organisatsioonikultuuri, kus nii ta ise kui õpetajad lähtuvad ennekõike õpilase huvidest, siis ei peaks üldse distsipliinist rääkima.

Laupa kooli direktor Kaarel Aluoja pidas distsipliini koolikeskkonnas vajalikuks just töö tehtud saamise seisukohalt. “Ma ei ütle, et kõik koolis peavad käima ühte jalga, kuid klassis on siiski oma kindlad nõudmised, mida lapsed peavad seal saavutama,” selgitas ta. Samas möönas ta, et koole on Eestis erinevaid ja seeläbi ka lähenemised distsipliinile erinevad.

Kultuurikriitik ja Tartu Waldorf kooli pedagoog Mihkel Kunnus tõi välja, et koolis on puudu autoriteedist kasvatuse puhul. Siin pidas ta oluliseks selgitada, et autoriteetsuse all ei pea ta silmas autoritaarsust, vaid eeskuju andmist.

EPLi majandustoimetaja Harry Tuul jätkas seda mõtet öeldes, et eeskujuks olemine on puhtalt õpetajas endas kinni. Õpetaja saab aga eeskujuks olla siis, kui talle jäetakse piisavalt mängumaad ja vabadust. “Kui õpetajale anda vabadus, siis ta suudab leida oma õpilaste tugevad ja nõrgad küljed ning seeläbi end ka kehtestada,” põhjendas ta.

Koolis on puudu sellest, mis ka eesti peres – see on hoolivus!

Pikaajalise koolijuhi kogemusega Kaarel Aluoja juhtis muuhulgas tähelepanu sellele, kuidas koolikeskkonnas on ennekõike puudu meeseeskujudest. Samas tõi ta just oma äsjasele kogemusele tuginedes välja, et tänasel päeval on noort õpetajat kooli raske saada ühelvõi teisel viisil, noortest meesõpetajatest rääkimata.

Kõige olulisema murena tõi ta aga välja selle, et valdavas osas koolides on puudu sellest, mis eesti pereski. See on hoolivus. Samas Laupa kooli näitele tuginedes sai ta rääkida ainult positiivsetest tendentsidest. Kuna seal on tekitatud õpilasest hooliv koolikeskkond, on viimase 4-5 aasta jooksul kooli õpilaste arv liikunud ainult tõusujoones.

Et teravust arutellu lisada sekkus siin Priit Simson, kes tõi välja, et kui vaadata enamuse eesti üldhariduskoolide kodulehekülgi ja nendel kirjas olevaid väärtusi, siis õppijakesksus kajastub neis vähestes – seda nii sõnades ja vormis, kuidas koolid oma väärtusi kirja on pannud.

Õpilaste jaoks on olulisim sõbralik õpetaja ja võrdne suhtumine

Küsimusele, mis on Eesti koolis täna vajaka, soovisid vastata publiku seas nii hiljutised koolilõpetajad, haridustöötajad kui tänase Eesti kooli arendajad.

“Mind häirib kõige rohkem koolis klassiruumi kujundus, kus õpetaja on klassi ees. See on liialt formaalne, nii jääb puudu võrdsusest. Kui sa tunned, et pead suhtlema inimesega, kes on sinust mitme tasandi võrra kõrgemal, siis see takistab ka teadmiste omandamist. Arutelusid on lihtsam luua, kui õpetamine on võrdne,” tõi üks ülikoolitudeng välja.

Noored Kooli programmi raames ise 2 aastat koolis õpetajana töötanud haridus- ja teadusministeeriumi nõunik Triin Noorkõiv tõi äsjase kooliõpilastega kohtumise valguses välja, et laste jaoks on koolis kõige olulisem inimene õpetaja.

“Nad tahavad, et õpetaja oleks sõbralik, ei karjuks nende peale ja kuulaks neid,” kirjeldas Noorkõiv. Samas jäi ta üpris kriitiliseks tänase õpetajakoolituse osas ning ütles, et sellel kindlasti on arenguruumi – aitamaks õpetajatel kasvada just sellisteks eeskuju andvateks haritlasteks, keda lapsed neist ootavad.

Kool ei tohi tappa lapse uudishimu

Pikaajalise matemaatikaõpetaja kogemusega Valter Parve tõi aruteludes kajanud teemade illustreerimisel näite oma kogemusest, kus uuris koolist välja arvatud või lahkunud õpilaste peamisi põhjuseid. Tuli välja, et üle pooltel juhtudel oli selleks konflikt lapse ja koolitöötaja vahel, mis oli lapse hinges suure ebaõigluse tekitanud.

Arutelu võtsid ilusti kokku kuulajaskonna hulgas olnud Eesti Maaomavalitsuste Liidu tegevdirektori Ott Kasuri sõnad: “Nõustun, et kool peaks toetama pereväärtusi. Kool peab võimaldama tulevastele põlvkondadele uudishimu ja annete avastamist. Seda uudishimu ei tohi ära tappa. Vana paradigma on asendumas grupitöö, koostegemise ja koostööga. Sellega ongi koolirõõm väga otseselt seotud.”

The post Mis on Eesti koolis täna vajaka – autoriteetsus, vabadus, õppijakesksus või puhas inimlik hoolivus? appeared first on Arvamusfestival 2014.