Arvamusfestivali on lisaks paljudele osalejatele külastanud ka arvukalt neljajalgseid sõpru. Kindlasti on koerte jaoks selline inimeste kontsentratsioon ning lõhnade-helide virr-varr väsitav ja stressirohke kogemus. Just seepärast on festivalil avatud sel aastal koerte parkla.

Sellist koertehoiu võimalust kasutasid esimese päeva jooksul paljud neljajalgsete omanikud: reedel viibis korraga koerte parklas 4-5 koera, kes pakkusid seltsi ka lugemiskoertele.

Parkla, millesse oma sõbra ajutiselt jätta saab, asub festivalimelust veidi eemal, just selleks, et möödakäijaid sinna palju ei satuks ja sellega loomi ei häiriks. Parkla loomisesse on oma osa panustanud ka kohalikud elanikud, kes valmistasid kutsadele mugavaks olemiseks ette puhkeasemed euroalustest ja lapitekkidest. Lisaks on neljajalgsed kaitstud ootamatu vihma, aga ka lõõmava päikese eest.

Arvamusfestivali vabatahtlikud küll jälgivad, et keegi koeri ei segaks. Siiski on eelduseks, et neljajalgne on sõbralik ja sotsiaalne, talub teiste koerte läheduses viibimist ning ei häiriks teisi haukumisega. Koerte parkla organisaatori Maarja Tali sõnul sujus esimesel festivalipäeval kõik väga hästi ning vabatahtlikud on siiani teises keeles suhtlevate sõpradega edukalt hakkama saanud.

Festivali korraldajad soovitavad tuua koer parklasse koos tema puuri või aseme ja jooginõuga, millega ta on harjunud ja mis on tema jaoks mugav ning turvaline.

The post Koerte oma arutelud appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivali osalistele avas otse Paide Vallimäe külje all uksed kodukohvik “Ingridi ja Tarmo juures”. Perenaise sõnul kaasneb kohviku avamisega vaid küpsetamise vaev, kuid seegi saab külastajatega emotsioone jagades mitmekordselt korvatud.

Eile õhtul pakkus kodukohvik lisaks saiakestele suvikõrvitsa-pesto küpsetist ja vanaemade lemmikretsepti järgi küpsetatud hapupiima-ploomikooki. „Nii nagu valmib meie pere toit – sellest, mis parasjagu kodus olemas on – valmis ka kodukohviku menüü,“ selgitas Ingrid hilissuviste andide valikut küpsetistes.

Lisaks kohvile-teele ja küpsetistele julgustas Tarmo külastajaid ise põõsastelt tikreid ja mustsõstraid noppima.

Ingridi sõnul ajendas kodukohvikut avama võimalus suhelda erinevate inimestega. „See on hea võimalus näha, mida inimesed ootavad, milliseid emotsioone siit saavad,“ rääkis Ingrid. Kohviku peremees lisas, et see on ka võimalus saada kiire ülevaade sellest, millest festivali erinevatel aruteludel juttu tehti.

„Kui eelmisel aastal ei osanud inimesed võib-olla midagi valida, siis tundub, et sel aastal tehakse teadlikumaid valikuid ja vaadatakse enne kavast teemad välja,“ sõnas Tarmo. Ta jagas oma sõbra soovitust, langetada otsus selle järgi, kes kõneleb. Sest just isikud on need, kes arutelu põnevaks teevad.

„Hea näitleja mängib ükskõik millise stsenaariumi järgi meisterlikult,“ tõi Tarmo paralleeli filmimaailmaga.

Täna hommikul meelitas “Tarmo ja Ingridi juures” kohvik möödujaid värskete pannkookidega. Keskpäevaks sulges pere selleks aastaks kohviku uksed, et ka ise Arvamusfestivalist maksimumi võtta.

The post Tarmo ja Ingridi juures appeared first on Arvamusfestival 2014.

Heateo Sihtasutus on Eestis kindlasti üks innovaatilisemaid vabaühendusi, kes on pidevas muutuses nagu on ka meie keskkond. Lihte loogika ütleb, et muudatustega toimetulemiseks peab organism olema võimeline õppima vähemalt samapalju või rohkem, kui muutub keskkond. Muidu lihtsalt ei vea välja.

See kehtib nii raku kui ka organisatsiooni kohta. Kuid keskkond ei sunni meid ainult muutuma, me suudame ka ise oma keskkonda kujundada ja muuta.

See suund kuhu Heateo Sihtasutus täna liigub on minu arusaamist mööda osa ülemaailmsest sotsiaalse innovatsiooni lainest. Heateo mudel meenutab mulle üha rohkem sotsiaalse innovatsiooni inkubaatorit, milliseid võib leida kõikjalt arenenud tööstusriikidest, Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, Austraaliast ja Euroopa Liidust.

Mis see sotsiaalne innovatsioon siiski on?

Parempoolne mõtleja Mises on öelnud, et sotsiaalne on nagu „nirk-sõna“, mis imeb talle järgnevast sõnast tähenduse välja. Et sotsiaalne innovatsioon ei ole nagu päris innovatsioon või vähemalt mitte sama kõva asi nagu on tehnoloogiline innovatsioon.

Üldiselt mulle meeldib jälgida inimeste reaktsioone, kui ma ütlen neile, et ma tegelen sotsiaalse innovatsiooniga. Kui kunagi Telliskivis Lendavast Taldrikust oma sõbraga mööda jalutades mainisin talle, et mul tuleb peatselt seal väga tähtsale seltskonnale rääkida sotsiaalsest innovatsioonist. Sõber küsis sellele peale, kas see on midagi, mida tegelikult olemas ei ole? Kui ma vastasin hiljuti küsimusele, kus ma töötan – see on Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik, siis küsiti, ega ma päristööle ei ole mõelnud minna?

Minu arvates peegeldavad need näited tegelikult päris hästi keskmist teadlikus sellest, mis asi on sotsiaalne innovatsioon või sotsiaalne ettevõtlus.

Sotsiaalse innovatsiooni definitsioon

Euroopa Liidu definitsioon sotsiaalsele innovatsioonile on: uudsed lahendused (tooted, teenused ja protsessid) reaalsetele probleemidele, mis on eelmistest lahendustest efektiivsemad ning loovad samal ajal uusi või parandavad olemasolevaid suhteid muutes seeläbi paremaks inimeste elukvaliteeti ja ühiskonna toimetulekut.

Uudsus ei tähenda siin alati seda, et midagi luuakse nullist, et peab olema tingimata uus originaalne leiutis. Uus võib tähendada siin seda, et see võib olla uus näiteks sihtrühma jaoks või uus vastavas kontekstis.

Tihti lisatakse veel, et sotsiaalne tähendab siin nii seda, et innovatsiooni protsess on sotsiaalne, kui ka seda, et kasu peaks saama pigem ühiskond kui üksikindiviidid.

Kui sotsiaalne innovatsioon on olnud kogu aeg meie ümber, miks siis alles viimastel aastatel on hakatud sellest nii palju rääkima? 

2008. aastal alguse saanud finantskriis, mis muutus majanduskriisiks, võimendas paljusid sotsiaalseid probleeme nagu noorte tööpuudus ja vaesus. Pole mingi saladus, et Euroopa Liidu heaolumudel enam ei toimi. Riik ega turg ei suuda kõiki probleeme ja vajadusi rahuldada. Sotsiaalses innovatsioonis nähakse rohtu ja lahendust paljudele sellistele probleemidele.

Ka Eestis on väga palju sotsiaalseid probleeme, mille lahendamisega me pole edukalt hakkama saanud. Mõtleme kasvõi nendele noortele, kes elavad allpool suhtelist vaesuspiiri. Nende jaoks on meie ühiskond praktiliselt suletud. Või noored, kes langevad koolist välja ja kellel ei ole oskusi, et leida endale tasuvat tööd. Või vanurid, kes elavad tihti sotsiaalses isolatsioonis kusagil maapiirkonnas. Või siis osalise töövõimega inimesed, kroonilised haiged.

Kui mõelda sellele, millised on need sektorid, mis viie või 20 aasta perspektiivis kasvavad, siis on need väidetavalt peamiselt tervishoid, sotsiaalhoolekanne ja haridus. Kõikide nimetatud valdkondade teenuste puhul toimub inimeste vaheline suhtlemine, mitte ei müüda inimestele mingit massitoodet. See omakorda tähendab, et kui kasvab teenuseid pakkuvate inimeste palk, muutuvad ka teenused kallimaks. Ja lõputult ei ole võimalik süsteemi siseselt kokku hoida, kui just ei tule mingit uut innovaatilist lahendust.

Tuleb tunnistada, et vaba turumajandus lihtsalt ei ole efektiivne kõigis valdkondades, samuti ei ole riik suutlik paljusid teenuseid pakkuma ja probleeme lahendama. See on paratamatus. Teatud tingimustel hakkavad sellistel juhtudel kodanikud ise endale lahendusi välja mõtlema ja teenuseid pakkuma. Näiteks võib siin näiteks tuua Eestis tegutsevad sotsiaalsed ettevõtted, kes omatulu teenimisega lahendavad mõnda sotsiaalset probleemi.

Kuidas sotsiaalne innovatsioon toimub?

Kui me vaatame seda, kuidas toimub innovatsioon tehnoloogias või IT-sektoris, siis on üks asi selge: vaja on katsetada. Kõik katsed ei saa aga õnnestuda. Kuidas meil suhtutakse ebaõnnestumistesse? Ma mõistan täiesti poliitikuid, kes ei julge katsetada, sest nad kardavad ebaõnnestuda ning seeläbi saada ühiskonna hukkamõistu osaliseks.

Nagu iga innovatsioon, nii toimub ka sotsiaalne innovatsioon astmeliselt. Kõigepealt on probleemi või vajaduste võimalikult täpne selgitamine. Siin on kõige suuremateks ekspertideks inimesed, kellel need vajadused on. Euroopa Komisjon on andud koguni soovituse, et avalike teenuseid ja uusi lahendusi, mis lahendavad mingi kogukonna probleeme, ei tohiks välja töötada ilma selle sihtrühmata, kellele need teenused või lahendused mõeldud on. Siin on nii avalikul sektoril kui kodanikeühendustel kõvasti arenguruumi.

Teine etapp on pilootide ja prototüüpide välja töötamine. Kui vaadata seda, mis toimub Eestis avatud taotlusvoorudes, siis me tegelikult ainult prototüüpe või piloote rahastamegi. Kusjuures need piloodid või prototüübid ei ole valdavalt sündinud kaasates sihtrühma. Pigem ikka kirjutatakse projekt valmis ja hiljem hakatakse seda sihtrühmale pähe määrima. Olen isegi selliseid projekti kirjutanud ja hiljem äganud, et miks sihtrühm ei taha osaleda minu toredas loovas projektis.

Pilootide ja prototüüpide seast tuleks valida sellised, millel on potentsiaal kasvada kogu süsteemi muutvaks algatuseks. Kuid selleks meil riiklikku toetust ei ole. Enamus meie projekte jäävadki katsetasandile. Tegelikult peaks olema ühiskondlike probleeme lahendavatel algatustel ehk pilootidel või prototüüpidele kasvutoetus nagu on see ettevõtete puhul. Eraldi peaks olema veel rahastus selleks, et need lahendused, mis tõesti töötavad, et nendest vajadusel luua uued avalikud teenused.

Kuigi sotsiaalne innovatsioon on peamiselt rohujuure tasandil sündiv, tihti iseorganiseerunud kogukondade töö ja loovuse tulemus, siis on võimalik sotsiaalset innovatsiooni suunata ka teadlikult. Euroopa Liit on teinud erinevaid sotsiaalset innovatsiooni edendavaid algatusi ja võtnud sotsiaalse innovatsiooni oma järgmise perioodi prioriteediks. Mingis mõttes on see möödapääsmatu tee. Kui me tahame säilitada Euroopa Liidu elatustaset, siis tuleb tulevikus teha paljusid asju teisti, kui oleme teinud seni.

Loe täispikkuses artiklit: http://www.novus.ee

Sotsiaalse innovatsiooni laval toimuvast loe: https://2014.arvamusfestival.ee/events/category/sotsiaalse-innovatsiooni-lava/

Rasmus Pedanik

The post Sotsiaalne innovatsioon – milleks ja kellele? appeared first on Arvamusfestival 2014.

Lapsena oli mu suurim armastus lugemine. Õigemini kõigepealt kuulamine, kui isa meile vanema vennaga enne magamajäämist mõnest raamatust alati kaks peatükki ette luges – justkui üks kummalegi. Siis sai vend tähed selgeks ning mõnda aega nuiasin ettelugemist temalt. Kuni ta ühel päeval sellest tüdinuna rehmas, et lugegu ma nüüd ise, ja oma aabitsa mu ette lükkas.

Ma ei mäleta oma esimesi samme või esimesi öeldud sõnu, aga ma mäletan neid trükitähti pildi all lambast, kes auto ette hüppas, mis järsku mu jaoks lause moodustasid. Milline võimas, seni tundmatu nauding see oli – mu senise elu suurim saavutus.

Ja millised maailmad mu ees nüüd avanesid! Järsku olin kõikvõimas. Kui tahtsin, võisin lasta Viplalal perekond Blomi ära tinistada kasvõi viis korda järjest. Kui tahtsin, jätsin kurbade silmadega lapskuningas Maciuśe elama – selleks tuli vaid raamatukaaned õige koha peal sulgeda. Isegi vanaema ühe lemmiklaulu noor paadimees ei kavaldanud mind enam üle – ma sain nüüd, lugejana, aru küll, et ta mitte ei käulata nii lahkelt neiule, vaid lihtsalt ulatab käe.

Veel enne, kui tänavuse Arvamusfestivali esimesed arutelud Paide vallimäel alata said, kõlas siin-seal juba murelikke hääli, et kas nende tulemusena ikka midagi muutub. “Elan küll Paide lähedal, aga jätan siiski minemata,” kirjutas üks naine eile sõbra Facebooki-postituse all. “Kahjuks ei usu, et sellisest kokkutulekust mingit kasu sünniks.”

Ju on tõesti inimesi, kes plaanivad omi päevi nii, et ei võta kunagi ette midagi, mille täpset tulemust nad ei näe. Ning ju nad on sellega rahul, aga ometi tundub see mulle kõrvalt vaadates kuidagi nukker. Kui üksluine on elu, kus iga samm viib sind vaid paikadesse, mida sa juba ette tead!

Mulle tundub, et hea arutelu pakub isegi suuremat naudingut kui hea raamatu lugemine. Sa asud oma kaaslastega teele ega tea, kuhu välja jõuad. Pidevalt hargnevad te ees erinevad rajad ja on teie valida, millist neist astuma hakata. Mõni osutub tupikuks, ja siis on võimalik tulla tagasi ning võtta mõni teine teeots. Mõned teed on juba mitu korda käidud, aga uued kaaslased võivad sealgi juhtida su tähelepanu millelegi, millest varem oled mööda vaadanud. Nii võid isegi tuttavasse paika jõudes olla üllatunud, kui põneva teekonna sa seejuures läbisid.

Inimene on valiv olend ning valikuprotsess on erakordselt nauditav. Me ei saa endale valida oma matemaatikat, mille järgi näiteks 5 × 5 = 10. Me ei saa valida, millise gravitatsioonijõuga Maa meid enda külge tõmbab. Aga oma arvamust saame me valida, nii palju kui aga tahame. Me ei saa muuta fakte, aga saame muuta seda, kuidas neid näeme, seostame, milliseid tähendusi neile anname, mida oma teadmistega peale hakkame. Omada oma, tarka arvamust, õppida ja mõista midagi uut on eriliselt hea tunne.

Ja mida kõike me oma arvamusega teha saame! Võime oma arvamuste eest kirglikult seista ja võime uusi teadmisi saanuna öelda, et mõtlesin ümber ja mul on nüüd teistsugune arvamus. Kui tahame, hoiame oma arvamuse endale, kui tahame, jagame teistega – ning ei jää ise sellest kröömikesegi võrra arvamusvaesemaks. Voli järgi võime võtta teiste arvamusi ja öelda, et nüüd on see ka minu oma.

See on nagu muinasjutupuder – potike keeb ja sisu aina paisub. Iga inimene Paide vallimäel on must targem ja mina olen targem igaühest neist.

Seega muutub sisutühjaks ka aasimine, et kas nüüd tohib siis arvata ainult Arvamusfestivalil. Või et Paides toimuv kuidagi monopoliseeriks arvamist – täpselt nii, nagu laulupidu ei monopoliseeri laulmist. Laulda saab ja on tore nii üksi kodus tube koristades, sõbraga autos sõites, perega sünnipäevalauas või oma kooriga rahvamaja laval – suur pidu ei asenda ühtegi neist, aga ka mitte vastupidi. Laulupidu toob kokku proffe lauljaid ja kogenud asjaarmastajaid, aga innustab laulma ka neid, kes seda juba aastaid või üldse kunagi teinud pole. Samamoodi on Arvamusfestivaliga.

Nõnda ei suuda ma kuigi palju muretseda ka selle pärast, kas Arvamusfestivalil kõlavaid mõtteid ikka piisavalt kuulda võetakse ja mis täpselt selle tulemusena ikkagi muutub. Ma tean, et mina kindlasti võtan enda jaoks olulisi ja huvitavaid mõtteid kuulda ning lahkun homme Paidest mõtterikkama ja –targemana. Ja kindlasti ma kasutan neid oma edasises elus. Pole ühtegi põhjust arvata, et teised kuidagi teisiti toimiks.

Mustkunsti aga Paidest tõesti oodata ei maksa. Ei juhtu seda, et keegi ütleb mõnes siinses arutelus võlusõnad, käib pauk, lendab sädemeid, ning suitsu hajudes seisame täiesti uues maailmas. Muutused toimuvad ikka siis ja ainult siis, kui me ise neid oma igapäevase käitumise ja tööga ellu viime. Paide on täna ja homme üks koht, kus koos teiste meeldivate, oma eriala armastavate inimestega koguda selleks mõtteid, kontakte, kokkuleppeid ja innustust.

Mis kasu oli sellest, et isa meile vennaga unejuttu luges? Ma tõesti ei oska öelda. Aga ma olen väga tänulik, et ta seda tegi.

Urmo Kübar
Vabaühenduste liidu EMSL töötaja

The post Arvamise nauding appeared first on Arvamusfestival 2014.

ERRi raadiotelgid Vallimäel said püsti juba neljapäeva keskpäevaks, õige pea saabusid ka rahvusringhäälingu kirjadega autod, kaubik ja haagiski. Maha laaditi hulgaliselt kaste, statiive, juhtmeid. Väidetavalt ei ole raadiomehed haagisega varem pealinnast ülekannetele sõitnudki.

Arvamusfestivalist osa saamiseks on mitmeid võimalusi. Kõige rammusama elamuse saab muidugi ise kohale tulles. Kui see aga mingil põhjusel võimalik pole, saab vähemalt kahe suurema lava arutelusid interneti vahendusel ERRi kodulehelt jälgida. Samuti aitab infosulust välja vana hea raadio, mille väike ülekandetelk on juba Paide Vallitorni juures saadeteks valmis.

Vallitorni ees on praegu kaks sinist raadiotelki, neist ühest lähevad eetrisse Vikerraadio otselülitused, teisest aga Raadio 4 saated. Kiviviske kaugusel on ka veidi suurem ja uhkema sisustusega ERRi lava.

„Laulupeoga on palju lihtsam, siis lihtsalt sõidad ülekandebussiga värava taha, ühendad end ära ja istud vaikselt bussis. Siin on seda jantimist palju rohkem,“ kirjeldasid helimehed mitmekümne kaabliga ühendatud helipuldi tagant. Tundub aga, et mikrofone ega heebleid maha ununenud ei ole ja ühendus on pärast mõningat testimist hea.

Seda, kui palju juhtmeid rahvusringhääling Paidesse kokku transportis, ei osanud mehed esimese hooga kokku arvutada. Kas kilomeeter tuleb ära? Väikese muige ja siis tõsisema järelemõtlemise peale selgus, et võib-olla ei ole kogu tehnikat kokku arvestades kaks kilomeetrit sugugi ülepakutud kogus.

Seda, kuidas heli raadiosse jõuab, on kõige kergem vist selgitada: läbi interneti. Veidi pikema ringiga jutustades saadetakse signaal ülikiire fiiberkaabli abil Tallinna raadiomajja ja sealt jagab vastuvõtja heli juba erinevate sageduste peale laiali.

Tallinna abiga pannakse lõpuks kokku ka saade. Kõllid, sissejuhatused ja muusika läheb kõik eetrisse pealinnast, Paidest lisatakse saatesse vaid siin räägitud jutt. Nii on lihtsalt kõige kergem ja töökindlam, selgitas helimees.

Lisaks Vikerraadiole ja Raadio 4-le teevad Vallimäelt ülekandeid veel ka Raadio 2, Kuku, Kuma raadio. Homme, tund enne Arvamusfestivali algust tasub kuulata Raadio 2, kus ühekordse comeback’i teevad „Olukorrast riigis“ algupärased saatejuhid Hannes Rumm ja Anvar Samost. Kuuldavasti tuleb selle sajandi parim saade!

Otsepildid- ja helid jõuavad siia.

The post ERRi sinised raadiotelgid on ülekandeks valmis appeared first on Arvamusfestival 2014.

Juba eile õhtul jõudis Arvamusfestivali korraldusgrupp Paidesse ning praegu ehitatakse aktiivselt festivaliala, et homseks kõik kenasti valmis saada. Abilisi on sel aastal tublisti.

„Jah, meil on iga posti jaoks eraldi mees,“ naljatas Järvamaa toimkonna juht Maiko Kesküla. Ühes eesti ja inglise keelt kõnelevate vabatahtlikega pakkus oma abikäed korraldajatele eile välja ka Paide linnapea Priit Värk. Maiko suunas usina meeri lavade telke kinni siduma, et tuul pingutusi kohe esimese puhanguga ära ei nulliks.

Suur valge katusealune kerkis kaheksa mehe jõuga maast paari meetri kõrgusele ja viimane metallist post loksutati oma pessa. „No nii, nüüd hakkab pihta!“ kõlas tegijate suust rõõmus hõige.

Tõepoolest, vaid 14 tundi hiljem on Paide Vallimägi juba üsna Arvamusfestivali nägu. Lava ette on kerkinud veel suurem telk kui eile püsti pandi. Ei tea, kas paari aasta pärast võiks Arvamusfestivali raames ka telkide kiirmonteerimise võistluse teha?

„Tere, Sven, mina olen Mihkel, kuhu me Pierre’i kohviku ja Eesti Ekspressi telki võime hakata üles panema?“ kostub telefonist. Mõne hetke pärast on festivali keskkonna juht Sven Soomuste ja Maiko helistaja kõrval platsis, üks näitab ühele poole, teine teisele. Ei, nad pole eriarvamusel, vaid nad arutavad, kus on kalle ja millise nurga alt oleks mugavaim osalejatel toimuvat jälgida.

Telkide paigutuses on Sven kindlasti kõige kõvem käpp ja täpsem silm. Juba helisebki ta telefon ja vaid sekundid hiljem ajab ta juba uute inimestega juttu.

„Meil toimub selline spontaanne vedamine praegu,“ kirjeldab Maiko toimuvat. See tähendavat seda, et tegeletakse järgemööda nende asjadega, mis parasjagu Vallimäele kohale jõuavad ja paika panemist vajavad. Peagi jõuab järjekord teemalavadeni. Ta kiidab vabatahtlikke ja mainib, et abilisi on päris palju.

The post Festival on kohal! appeared first on Arvamusfestival 2014.

Super Hot Cosmos Blues Bandi frontman Janno Reim, kes ise Paidest pärit, ootab esinemist juba pikisilmi. Eesti Laulu konkursilt tuule tiibadesse saanud ansambel oma loominguga loosungeid ei lehvita ja hoiab ka poliitilistest sõnumitest eemale.

„Eks igaüks arvab asjadest ise, kuulab lugusid ja siis kujundab oma arvamuse vastavalt arusaadule,“ ütles Reim. Ta selgitas, et päris lõpuni ei tea mehed kunagi ka seda, milliseks kontsert kujuneb, sest publiku reaktsioon ja suhtumine muudavad igat esinemist jooksvalt õhtu edenedes.

„Mängime neid lugusid, mida armastame ja loodetavasti hingab publik meiega ühes taktis,“ lubas Reim Paides mõnusat olemist. Kellele kontsert eriti südamesse läheb, neile on bändil ka väike saladus poetada – sügisel tuleb välja esimene album. „Meil käib usin stuudiotöö. Tuleb üks väga hea plaat.“

Super Hot Cosmos Blues Band esineb Paides, Wabalinna maja hoovis reedel kell 24. Sissepääs on 5 eurot ja pileti saab lunastada kohapealt. Pärast kosmosebluusi keerutavad plaate DJ-d.

Kuula ka bändi uut lugu!

The post Reede lõpetab kosmosebluus appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestival saab sel aastal võimsa alguse. Reedel kell 11, tund enne festivali arutelude algust, tervitavad Paidest Raadio 2 eetris kuulajaid Hannes Rumm ja Anvar Samost, kes üle 13 aasta taas koos mikrofonide taha istuvad, et anda Eesti riigi arengule üdini aus ja kainestav hinnang. Algupärane „Olukorrast riigis“ on tagasi.

Hannes Rumm meenutab, et viimati juhtisid nad koos Samostiga saadet ilmselt 2001. aastal, pärast mida Rumm riigitööle suundus ja ajakirjaniku ameti maha pani.

„See [Arvamusfestivali saade] on minu jaoks väga oluline. Kui saatest algusaegadel lahkusin, oli saadet lõpetades raskusi rääkida, sest pisarad olid silmis,“ meenutab Rumm ja tõdeb, et läks raadiosse saadet tegema alati hea meelega ja rõõmustab ka selleaastase võimaluse üle.

See ühekordne comeback saab Samosti sõnul olema põnev nii nende enda kui ka kuulajate jaoks, sest seekordses saates võetakse arutlusele viimased 19 aastat Eesti poliitmaastikul ning otsitakse välja viis pöördelist sündmust, mille mõjud ehk ka tänapäeval tunda on. Samost tõdeb, et nii pikale perioodile tagasi vaatamine on ühtviisi huvitav ja hariv. 19 aastat just seetõttu, et esimene “Olukorrast riigis” läks eetrisse 1995. aastal ehk 19 aastat tagasi.

„Tõesti huvitav vaadata, kuidas näiteks 1998. aastal juhtunud sündmuse tagajärg alles nüüd tunda on,“ sõnas Anvar Samost. Millised on need viis pidepunkti, millele toetutakse, jääb reedeni siiski saladuseks.

Rumm leiab, et saatel on kindlasti kaks võlu, millest esimene on mõnus nostalgiline tunne. „Teiselt poolt tahame näidata, et oleme head raadioanalüütikud, tahame seda meenutada,“ sõnab ta ja lisab, et muud ametid ei ole teda raadiost päris eemal hoidnud, samuti on ta silma peal hoidnud „Olukorrast riigil“ käekäigul. Arvamusfestivalil eetrisse minevat erisaadet ette valmistades jõudsid Rumm ja Samost kokkuvõtteni, et Eestil on 21. sajandil läinud hästi.

„Kui võrrelda Eestit kümnevõistlejaga, siis üldine punktisumma on tal hea, aga mõned alad on nõrgad,“ piltlikustab Rumm. Saate teises pooles räägivadki mehed sellest, kuidas võiks minna veel paremini ehk kuidas parandada nn kümnevõistluse üksikalasid. Selleks arutatakse läbi 2015. aasta Riigikogu valimiste võimumängud ja projitseeritakse minevikuprotsesside võimalikud mõjud sajandivanusesse Eestisse.

Ka Samostile on saade justkui väike comeback, sest tema vahetas ajakirjaniku ameti sel veebruaril poliitiku oma vastu. Millises rollis ta saates esineb, on tema arvates keeruline hinnata. „Kuna olen nii kaua ajakirjanik olnud, oleks ebaõiglane, kui öeldaks, et ma ei või end ajakirjanikuks nimetada,“ leidis Samost.

Olgugi, et ajakirjanikelt oodatakse olukordi analüüsides objektiivsust, selgitas Samost, et „Olukorrast riigis“ eesmärk pole kunagi olnud anda kallutamatuid hinnanguid, vaid just pakkuda erinevaid vaatenurki ja seda pakutakse kuulajatele ka Arvamusfestivalilt eetrisse minevas saates.

„Eks teeme nii, et  see oleks selle sajandi kõige parem saade,“ lubas Rumm.

Rummi-Samosti juhitud ainukordne „Olukorrast riigis“ algab reedel, 15. augustil kell 11 Raadio 2s. Sagedusi vaata siit.

The post Rumm: teeme festivalil sajandi parima saate appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamuse avaldamiseks ei ole alati vaja sõnu, vaid seisukoha väljendamiseks piisab teine kord ka suhtumisest või sellestki, milliseid valikuid tehakse. Arvamusfestivali korraldajad eelistavad oma valikutes alati kodumaist disaini. Toetamaks ja tunnustamaks Eestimaist disaini ja ettevõtlust, palusime Oru- ja Mäelavade sisustamisel appi mööblitootja Kesselhausi. Värskete ideedega tootearendajad võtsid nõuks toetada festivali vineerist toodetud tugitoolide ja kõrgete pukkidega.

Uurisime Kesselhausi omanikult Hans Christian Kesseli käest, kuidas firma Arvamusfestivalisse suhtub ja mis muudab nende toodangu silmapaistvaks.

Miks peate festivali oluliseks?
Festival on ju tänuväärt üritus. On tunne, et sellist sündmust oli ammu vaja, kus enda töösse pühendunud inimesed võiksid kokku saada, arutada. Et selguks mingisugune üldine arvamus.

Kuidas Kesselhaus Arvamusfestivalile sattus?
Festivali korraldajad leidsid internetist meie kodulehe ja arvan, et jäime selle põhjal neile silma. Ühel päeval sain neilt kõne, kus selgitati, et nende arvates teeme me huvitavat asja ja nad tahaksid väga meie mööblit oma lavadel kasutada.

Millist osa ja kus täpselt Arvamusfestivali osalised Kesselhausi toodangust näha saavad?
Oru- ja Mäelavale andsime kokku viis tugitooli ja viis kõrgemat pukki. Tugitoolid on tegelikult mõeldudki õuemööbliks ja on osa suuremast komplektist.

Mis arvate, miks meile just Kesselhausi mööbel silma jäi?
Usun, et oleme piisavalt teistsugused: kasutame mööbli tegemisel vaid vineeri. Oleme läbinisti Eesti firma. Puitmaterjal on pärit Eestist, tööjõud ja kapital samuti. Proovime ajada ka Eesti disaini rida. Meie jaoks on tähtis roheline energia ja ökonoomsus, see tähendab, et näiteks tootmisülejääke meil ei teki. Ilmselt need asjad teevadki meid teistest erinevaks ja seetõttu silma jäimegi.

Rääkige natuke ka Kesselhausist: kui kaua olete tegutsenud ja mida täpselt teete?
Oleme aktiivselt tegutsenud aasta ja see on meie esimene kollektsioon. Kõik sai alguse sellest, et endal oli koju vaja riiulit. Seejärel mõtlesin, et ehk on seda ka teistel vaja. Selgus, et ongi ja nii saigi kõik alguse. Põhitegevusala on vineerist mööbli tootmine ja selle müümine jaeklientidele.
Vaid vineerist mööbli tegemine ei ole praegu väga levinud ja inimesed kohati pelgavad seda: mõnedele ei meeldi näiteks mööbli külgedel olevad triibud. Peljatakse natuke ka ilmselt seetõttu, et vanasti peeti vineeri kehvaks ja odavaks materjaliks. Tänapäeval kasutatakse tootmisel teistsugust tehnoloogiat, mis teeb ka mööbli vastupidavamaks. Aga tundub, et inimesed hakkavad taas vineeri usaldama.

Arvamusfestivali tegijatel on toetuse üle väga hea meel. Suur aitäh Kesselhausile!

The post Eesti vineermööblidisain toetab festivali appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arutelu juht ja formaadi üks autor Ene Velström kirjeldas, et osalejad jagatakse seitsmeliikmelistesse gruppidesse ning iga rühm saab endale juhendaja. Osalejad püüavad mõne tunniga leida üles väärtused, millest kõigi grupiliikmete arvates peaks Eesti tulevikku kujundades lähtuma. Juht jälgib, et grupis ei tekiks domineerivat häält, et kõik saaks sõna sekka öelda ning ühise meele leidmisel pannakse paberile – ükskõik millises žanris – lugu „homsest“ Eestist. Velström ise on osalenud kahes taolises test-grupiarutelus ja kinnitab, et inimesed on absoluutselt valmis arutlema ja oma arvamust avaldama, ka täiesti võõraste seltskonnas.

„Inimesed on väga liigutatud sellest, mis ümberringi toimub,“ kirjeldas Velström varasemaid arutelukogemusi.

Selleks, et grupitöö käivituks, kasutatakse Tartu Ülikooli Eetikakeskuses välja töötatud „Väärtuste mängu“. Mängus arutletakse erinevate keeruliste igapäevasituatsioonide üle, püüdes analüüsida, kuidas oleks hea käituda ja mis väärtustest konkreetne otsus lähtub. TÜ eetikakeskuse projektijuhi Mari-Liisa Parderi sõnul paneb selline arutelu asjadele sügavama pilguga vaatama.

„Arutlus on enesereflektsiooni ja sissevaatamise koht, igapäevaelus ei ole ehk aega enda jaoks erinevaid käitumist ja otsuste langetamist mõjutavaid väärtusi sõnadesse panna,“ ütles ta.

Arvamusfestivali avatud arutelude, õpitubade ja tuleviku Eesti arutelu juht Ruti Einpalu soovitas arutelus osalejatel kaasa mõelda ka kahes eelnevas Orulava arutelus: kell 18 algavas “Saja-aastase Eesti Vabariigi tulevik” ning seejärel kell 20 “24 aastat ühe tunniga”. Need arutelud aitavad häälestuda ja tegelevad kas otseselt või kaudselt sama teemaga.

“See, mis Eesti tulevikuloo teemaga edasi saab, selgub koha peal,” sõnas Einpalu. “Kui osalejad arvavad, et see on oluline ja vajalik, leitakse ka tee ja võimalus selle teemaga edasi minna. Kui ühise loo vajadust ei ilmne, siis on ometi inimesed üksteist kuulanud ja seegi on suur asi.”

Einpalu sõnul võib arutelu tulemus olla ka see, et selgub, et Eestil ei olegi eduka tuleviku suunas liikumiseks narratiivi vaja.

“Inimesed võiksid tulla, kui nad soovivad, usuvad ja loodavad, et neist midagi sõltub. Et Eesti tulevik on natuke ka iga inimese enda teha,” lisas Einpalu.

Arutelus osalemiseks eelregistreerima ei pea. Arutelu „Eesti tulevikulugu otsimas“ toimub Orulaval ja selle kõrval asuval avatud arutelu alal reedel, 15. augustil kell 21.15-23.00.

The post Osalejad otsivad Eesti tulevikulugu appeared first on Arvamusfestival 2014.

Arvamusfestivali korraldajad otsivad praegu kodumajutust umbes 50 inimese majutamiseks, suurem osa neist osalevad festivalil arutelude moderaatoritena. Eelmisel aastal ööbisid kodumajutuses näiteks festivali eestvedaja Kristi Liiva ja festivali sisekommunikatsiooni ja staabi juht Birgit Rootsi, kes jäid mõlemad kodumajutuse kogemusega väga rahule. Öömaja pakkus neile Piret Vahtra, kes kutsub teisigi paidekaid oma kodu uksi festivali ajaks korraldajatele avama, sest lisaks uute tutvuste sõlmimisele saab nii osa ühe suure sündmuse köögipoolest.

„Sain väga lähedalt näha seda sisemist põlemist, millega Arvamusfestivali korraldatakse,“ ütles Vahtra ja nentis, et oskab nüüd sündmust palju enam väärtustada ja teisigi Vallimäele kutsuda. „Kui on vähegi soov elu paremaks muuta ja kurtmisest on villand, siis on vahelduseks hea kuulata arutelu selle üle, mida ja kuidas Eestis paremaks muuta. Muutud ka ise positiivsemaks!“

Vahtra kinnitas, et külalisi ei tasu mingil juhul karta, sest tema kogemusest on tegu igati seltsivate ja üldse mitte pretensioonikate inimestega. Erilisi ettevalmistusi ta külaliste vastuvõtuks ei teinud, kuid meenutab, et hoolitses korraldajate eest nagu oma laste eest. Sellise suursündmuse korraldamist ei osanud ta enda sõnul aga ette kujutada.

Vahtra juures ööbinud Rootsi meenutab kodumajutuse kogemust veel praegugi vaid positiivsete sõnadega. Olgugi, et laiutamiseks ruumi ei jagunud, hindas Rootsi seda, kuidas üsna kiiresti tekkis mõnus nostalgiline tunne, justkui oleks ta taas kooliõpilane, kes on klassiga väljasõidul ja seetõttu uude huvitavasse kohta magama sattunud. Järgmisel hommikul äratas külalisi mõnus kohvilõhn ja köögis ootas kaetud hommikusöögilaud. Samuti jäi tunne, et Vahtrale läks väga korda, kuidas Arvamusfestivali korraldamine sujub.

„Piret sai meile juba alguses tädi Piretiks. Ta oli väga päikseline, külalislahke ja ootas meid õhtul värskelt küpsetatud koogiga pikisilmi koju,“ meenutab Birgit naeratades, kuidas ka hilistel öötundidel möödunud päeva juhtumiste üle arutleti. Tänamaks voodikoha ja ka mõnusa olemise eest kinkisid ööbijad Vahtrale soojade kallistuste saatel kommikarbi.

Mis on kodumajutus?

Kodumajutus on võimalus pakkuda öömaja neile Arvamusfestivalil osalejatele, kes ei ela Paides. Kodumajutust võib pakkuda iga inimene, kes tunneb, et tal on kodus pisut vaba pinda, kus inimesed saavad ööbida. Tegemist võib olla vaba toaga, aga ka elutoa diivaniga. Koduma-jutust ei pea pakkuma päris tasuta, vaid selle eest võib ka küsida tasu.

Neil, kes huvitatud kodumajutuse pakkumise pakkumisest, saavad ühendust võtta Arvamusfestivali vabatahtliku Piret Reinfeldiga kas e-posti teel (piret.reinfeld@mail.ee) või helistades numbril 5042105. Tema käest saab ka täpsemat infot.

Lugu ilmus esmakordselt Järva Teatajas. 

The post Kodumajutus kui vastastikune küllaminek appeared first on Arvamusfestival 2014.